Tagasi koju

24. aprill 2011 7:12 - Melbourne

Tõusen püsti meeldivast seltskonnast. Asun oma lemmikus Melbourne’i baaris, mis ametlikult on juba üle tunni aja suletud. “Olen 7:35 tagasi” ega hakka hüvasti jätma.

7:22

Jooksen nagu segane. Teetööd. Pean ringiga minema. Southern Cross Station on siinsamas, täpselt käeulatuses, üle tee ja ma lihtsalt ei jõua ega jõua sinna.

7:28

Olen terminalis. Näen bussi, mis on juba rahvast täis. Selle bussi ees seisab tuttav neiu kahe suure kotiga ning vaatab lootuses peauste suunas. Jõuan hoopis seljatagant ning kukun kallistama. Pisaratevoolu pole lihtsalt võimalik peatada. Mismõttes ma olin 8 kuud eranditult iga päev ühe inimesega koos, jagasin rohkem kui oskan kirjeldada ning nüüd ta astub bussile ja sõidab ära. Lihtsalt lahkub.

Langen pingile istuma. Järsku tuleb ta uuesti bussist välja. Bussijuht oli öelnud, et minut on veel aega ja ta võib tagasi kallistama minna.

7:40

Saan sõnumi. Võtan tempo maha ja jään ärkavas Melbourne’is tänavapingile istuma, ise nuttes ja ülespoole vaadates. Läbi paksude puulehtede tundub, et tuleb päikeseline päev.

Ma käin mööda neid tänavaid, selles samas linnas, kus koos elasime. Käin kohtades, mille kõigiga on meil mingi lugu rääkida. Kuulan muusikat, kõike oleme koos kuulanud. Jõuan tagasi ajutisse koju ja padjas on veel sinu peajälg. Alustuseks ohkan raskelt ja siis jällegi muigan, ma nagu elaksin läbi rasket abielulahutust. Eelmisel õhtul läks vara jagamisele, kes mis kreemikesed ja šampoonid endaga võtab.

14:00

Ulatan vaevunult veeklaasini, mille targa peaga olin hommikuks valmis pannud. Veri on pohmellist paks ja väike toake alkoholiaure täis. Püüan virguda. Püüan rohkem. Niisiis, mis nüüd. Viimane päev Austraalias.

Korterikaaslane Steely on kogu vannitoa esise ala riideid ja linu kokku kuhjanud. Noormehel on käsil suurpuhastus. Aitaksin rõõmuga, kuid... ei ei. Ihuliikmed lausa keelduvad sellist ideed vastuvõtmast.

15:45

Kõnnin rutakal sammul Centrali poole, räägin näiliselt iseendaga.

“Vaadake, ma tõepoolest ei tea oma vana Melbourne’i aadressi postikoodi, tegelt ma üldse ei elagi seal, tegelt see on üldse mu viimane päev Austraalias. Mul on vaja see SIM-kaart aktiveerida, sest lubasin paari inimesega ühendust võtta. Ei, ma ei tea oma passikoodi ka peast. Kodus. Mul on isikukood peas (vist).” Vahet pole, laon talle rea numbreid ning mu uus SIM-kaart aktiveeritakse 10 minuti pärast. No kui lihtne on Eestis minna R-kioskisse ja osta Diili kõnekaart.

16:30

Saan James’iga kokku. Käime paarist kohast läbi, kust mul vaja asjatoimetusi teha, ostame head smuutit, istume sushikohta maha ning minu ees istub jälle üks inimene, keda järgmisena näeb kes teab millal, kui üldse.

19:02

Jälle selles bussiterminalis, seekord kõigi oma kottidega. Astun Skybusile, mis on siis transport kesklinna ja lennujaama vahel. Bussijuht muigab “Teid näeb siin päris tihti.” “Täna on viimane kord.”

25.aprill 2011 06:58 - Doha

15 000 kilomeetrist jääb järgi umbes 2700. Olen Euroopale juba päris lähedal.

Väljas on lämbe, kuum ning kuskil silmapiiril paistab tulnukateküla. Sellise kujuga pilvelõhkujaid pole ma veel varem näinud. Astun lennujaama - konditsioneer! Oma lendu ei hakka ekraanidelt veel otsimagi, aega on küllaga. Siiski seisatan nende ees. Barcelona, London, Pariis, Berliin, Stockholm. Tõepoolest, olen päris lähedal.

17:05 - lennul

Rohkem kui pooltühi lennuk. Kirjutan ja kuulan “Chakra Balancingi” plaadilt lugu “Heaven and Earth”, väljas on kohevad pilved ja päikesepaiste ning silmanurgast näen nagu keegi vaataks mind. Pöörates pea jõllitab mulle suurte silmadega otsa väike tõmmunahaline beebi. Ilus hetk.

26.aprill 2011 12:56 - Istanbul

Kuidas olla või kuidas käituda, kui kätte jõuab päev, millest oled 8 kuud mõelnud? Ma saan ise ka aru, et käitun üsna imelikult. Eile õhtul pidin rohelisest värvist lolliks minema. Dušši alt välja astudes valetas peegel mulle, et olen roheline. Vaatasin hosteli duššigeeli ja see oli samat värvi. Tekkis täielik paanikahoog, et olen ülekeha roheline. Ja ma ei saanud üldse aru, kas see on see roheline kuma (mis oli tingitud rohelisest põrandast, ustest, duššikardinast jne) või ma tegelt ka olin roheline. Läksin tagasi dušši alla end nühkima. Hetkel tunnen end üsna beež-pruunina.

Hommikuks panin endale 5 äratust + meeldetuletuse + palusin retseptsioonist, et mulle helistataks.

Jõudsin lennujaama enne, kui check in üldse avatakse.

Ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi käituda. Istun Gloria Jean’s Coffees, mis on täpseltsamasugune kiirkohvi koht nagu Starbucks, kuid teenindus on nagu kõrgklassi restoranis. Ma ei tea, kas Türgis on see nii erakordne kohvik või milles asi. Kui sisse astusin tormasid kaks teenindajat mulle lauda valima, tõid menüü ja nüüd käiakse iga 10 minuti tagant mu lauda lapiga üle tõmbamas. Samal ajal serveerides Chai teed papptopsis.

Nii, kell on 1:03 pm. On aeg lennule minna.

Justkui kivi langeb südamelt. Midagi on kõik see aeg puudu olnud, miski on alateadlikult pidevalt peas tiksunud ning nüüd oli rahu ja õnnetunne. Taas koos inimesega, keda vahel tunnen kõige rohkem enda kõrvale vajavat. Ilus Riia, soe ilm, kena vanalinn. Rikkalik hommikusöök, must leib! Bussijuht Kalle ja minu ekstaas, sest kuulen üle kaheksa kuu kedagi enda mitte tuttavat avalikus kohas rahumeel eesti keeles rääkimas ja see kõlas nii võõralt. Kuskilt mu kõrvalt kostub eesti keel!? Ning see pole selline olukord, kus Austraalias ütleks "Oi näe, keegi kodumaalt" vaid kõik ümbritsevad inimesed on normaalsete nägudega ja kui suud lahti teevad, kõnelevad samas keeles. Suurest erutusest jäin vanema härrasmehega pikemalt juttu rääkima, kes omal ajal Postimehes töötas ning vanu esimese Eesti aja ajakirju näitas.

"Tere tulemast Eestisse!" särab suur silt Läti piiril.