It's funny how the distance can make you feel close
And the things you lost are the things you want most
The weather's fine here, perfect shade of blue
I guess that's why I've been thinking of you
Kord sai tehtud otsus, millest räägin ka oma selle blogi esimeses sissekandes. Kätte on jõudnud viimane. Leidsin ma siis selle, mida otsima läksin?
Elukogemused, maailma nägemine, eemale saamine, tahtmiste ja tulevikusuundade paika panemine. Jah, olemas nad kõik on. Austraalia on kindlasti üks parimaid kohti, kuhu noor inimene minna saab otsides seiklusi, tööd ja soojakraade. Kogu riik on backpackeritele väga mugavaks muudetud. Ajutisi tööotsi leiab alati ning kui vähegi pealehakkamist, siis hätta ei jää. Ma usun, et kõige õpetavamad kogemused tulidki tööd tehes. See maailm seal on hoopis teine, pole ka imestada. On paljudki, mida pole blogis maininud, eelkõige, et kodustel süda ei valutaks. Kuigi ma ei arva, et oleksin aasta tagasi eriti sinisilmne olnud, siis nüüdseks pole sellisest omadusest kindlasti grammigi alles. Ma pole kindel, kas suudaksin seal töötamist korrata, kuid pole ka kordagi kahetsenud, et käisin ja tegin.
Eemale saamine on tihtipeale vajalik. Nagu enne tsiteeritud, siis just nii saab aru, mis kõige olulisem. Aasta tagasi olin segaduses mida kõikidest huvidest õppima hakata, kuhu minna, kuidas eesolevat elu organiseerida... Tänaseks on mu soovid ja lähituleviku plaanid igaljuhul selged. Tõepoolest, reisides saab pea selgeks.
Maailma nägemine on omaette kogemus. Reisimine paneb inimese hoopis teistsugusesse iseseisvustasandisse. Enam pole küsimus vaid peale kooli ise pelmeenide praadimises, vaid absoluutselt kõik - kuidas ja kus elad - on inimese enda kätes. Kuidas raha saada, seda hoida ja kulutada. Kuidas teise inimesega ööd ja päevad koos olla, arvestada ning mõelda rohkem kui vaid iseendale. Kuidas saada hädast välja ilma, et turvaline abi kohe kõrval aitamas oleks. Ja kahekesi on alati kõige parem. Sinu kõrval on inimene, kellega jagad igat laadi emotsioone, sest neid ikka esineb värvikalt 8 kuu jooksul. See on inimene, kes jääb kogu eluks ning peale neid reisimisi võin kindel olla, et kaugeks ei muutuks me ka erinevates maailma otstes elades.
Kui peaksin välja tooma meie reisi meeldejäävaimad hetked... Türgis lambipoodide vahel hirmutav ära eksimine või Brisbane'i äärelinnas oma massiivset kohvrit mäest üles vedamine või alla 12-aastaste piletiga rongide kasutamine (+ pileti ostmise jackpot) või Gold Coastil kookosega ühes päikesetõusu vastuvõtmine või jällegi järgmine hommik mingil võõral diivanil üles ärkamine, kui riided veel ookeanist niisked ning nahast käepael käe ümber kinni roostetanud. 5-tunnine poodi jalutamine või siis Christchurchi supermarketis käimine, mis lõppes mägederalliga. Suured mahlased Tasmaania kirsid, Melbourne'i tänavadiskod ja Scotty otsimised ja no... loomulikult 1806 baari lühtrid. :) Gin&tonic, After Eight, Bananarama... Kõige lõpetuseks - Bali. Suurepärased ajad, palju ilusaid mälestusi. Olen tänulik iseendale, et võtsin kätte ja tegin, kuigi oli kõhkluseid. Siiski eelkõige olen tänulik inimesele, kes tegi selle kõik minuga koos läbi ning keda on mõne aja pärast samuti Eestimaa pinnale oodata.
Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja lugesid!
PS. Kolin taas ümber oma vanasse nö emotsiooniblogisse: aureliaminev.blogspot.com.
Tomorrow is a brand new day
Let's go somewhere else
Just follow the sun
No comments:
Post a Comment