
Lähtepunkt: Darwin
Sihtpunkt: Bali
Nagu ikka, soigun unnevajumise ja reaalse maailma vahel. Vägagi raputav öine lend. Ühel hetkel justkui kaoks pind jalge alt. Põgus hetk vabalangemist, mis õhulennuna vast päris pika kukkumise tegi. Keegi kiljatas ja stjuardess istus kramplikult juures olevale vabale kohale. Unest polnud enam juttugi. Vaatame reisikaaslasega üksteisele otsa, vahetult enne minekut soovitati meil mitte minna.
Soovitust kuulda võttes oleksime ilma jäänud ühest parimast reisi osast. Veetsime seal üle kahe nädala ja väga keeruline on kõiki sündmusi ühe sissekandega ära mainida, isegi minusugusel detailsel kirjutajal.
Juba esimesest hetkest oli raskusi igasuguste kauplejatega hakkama saada. Tuli meenutada Türgit ja seal õpitut. Põgenesime tualetti ja vahepeal välja kiigates tiirlesid ikka paar kohalikku ümbruses, oodates meid või õigemini meie rahakotte. Järgmiseks päevaks olime vanad kalad ning saime olukorraga professionaalselt hakkama. Seal kaubeldakse ikka kõigega. Peamiselt istuvad inimesed oma väikestes poodides ja hõikavad mida kõike neil on ning kui hea pakkumine on just nende hütis. Seal kõrval on rodu transpordi pakkujaid, kes üldiselt vehivad kätega nagu juhiks rooli ja ütlevad heleda häälega kiirelt “Taxi”. Kohtasime ka kauplejaid, kes pakkusid helikopterit, kuid ma siiani kahtlen selle tõepärasuses. Ja kolmas peamine rahateenimis viis oli spa. Neid jätkus iga nurga peal, kõigis hindades. Kuna esimesel päeval saabusime öölennult umbes 6 hommikul ja check ini sai teha alles 2 päeval, läksime otsisime sobiva spa ja võtsime kohe päris mitu protseduuri, mille ajal silm looja lasta.
Esimeseks peatuspunktiks oli Kuta, kus viibisime ehedas puhkuse hotellis suure basseini ja paljude turistidega. Kuta on ka põhiline koht, kuhu Balil minnakse. Hea lähedal lennujaamale, ranna ääres ning kõige odavam.
Teine pikem peatuspunkt oli Ubud ja kindlasti meie lemmik. Koht, kuhu kõik turistid minna ei viitsi, sest see asub Bali keskel, riisipõldude vahel. Tunduvalt rahulikum, ehedam, kenam ja eksootilisem koht otse Ahvimetsa kõrval. See on ka peamiseks paigaks spirituaalsetele tseremooniatele ja joogale, millega seoses kohtas seal ka vastavaid inimesi. Nende kohtumispaigaks Ubudis on kohvik nimega Kafe. Mina ütleks, et see on kohustuslik koht, kus peab Balil ära käima! Rääkimata sellest, et õhkkond on mõnus ja koht näeb hubane välja, kõik naeratavad ja tunnevad end koduselt, on kohvik tugevalt suunitletud ka rohelisele kasutamisviisile, iga teine söök on orgaaniline ja omatehtud. Sealsesse menüüsse kuuluvad kindlasti minu parimad Bali maitseelamused.
Kolmas koht, kuhu jäime lausa nädalaks, oli Seminyak ja seda eelkõige põhjusel, et mul oli pikaajaline soov surfamine ära proovida. Tehtud ta ongi. Tekkis juba hetkeline väikestviisi rutiin hommikul peale söömist otse randa minna, mis asus meie hotellist ümber nurga ning pool päeva vees veeta. Jällegi avastasime päris mitu head söögikohta, vedelesime basseini ääres, magasime kuidas jaksasime ning tundsime end nagu miljonärid (mida kohalikku raha arvestades olimegi 100 dollarit = 1 000 000 ruupiat), sest kõik on nii odav ehk lubada sai palju.
Peamised Bali templid ja kohad said läbi käidud. Mitmel korral kauplesime tänavalt transpordi ja sõitsime kohtadesse, kuhu turisti jalg tihti ei astu. Mul on siiani silme ees üks väike tüdruk, kes istus räpasel tänavanurgal viltusel pingil, hoidis pead põlvedel ning vaatas, kuidas kaks kukke tema ees maast teri nokivad.
Üheks ööks sattusime ka kohta nimega Sanur, mis pidi olema siis kõige kenama rannaga ja veidi kallim kuurortlinn, teisisõnu - seal oli tohutult igav ja me otsustasime kohe järgmisel hommikul jalga lasta.
Bali oli ideaalne reisi lõpetus. Lihtsalt lõõgastumine, heade söökide söömine ja end iga päev mudida laskmine. Film “Eat, Pray, Love” kajastab Bali täpselt sellisena nagu ta on. Sattusimegi seda filmi seal vaatama ja väga lõbus oli öelda “Oh näe, seal me täna käisime ju.” Mulle väga meeldib Bali juures ka inimeste tolerantsus. Ei eksisteeri sunniviisilisi abielusid ja inimesed on ka siis sõbralikud, kui sa nendega kauplema ei lähe. Mitmel korral mõne kohalikuga rääkima jäädes oli näha, et nad pole tegelikult sellised puuga pähe saanud lärmavad tumedad inimesed, nagu paistavad, kui sulle iga hinna eest oma kaupa pähe määrivad. Tegelikkuses nad jagavad maailmast nii üht kui teist, paljud jagasid soovitusi, mida kuskil teha, mõned hoiatasid meid teatud kohtade eest, autojuhid alati muretsesid, et endale ööbimiskoha leiaksime, kuigi nad selle eest lisaraha ei saanud. Ja täiesti uskumatu on muidugi see, mis summadega nad elama peavad. Nad teenivad kuus sama palju, kui me teenisime 5 tunniga baaris. Kõige õnnelikum amet on elevandijuhil, kes siis viib päevad läbi turiste elevantidega sõitma, ta teenib 2 000 000 ruupiat kuus, see on siis umbes 150 eurot. Enamus töökohtade maksimum on poole vähem.
Kõnnime Eleriga mööda Denpasari lennujaama umbes tunnike enne Austraalia lennule minemist. Minu pilk jääb pidama ühel tuttava näoga neiul, kes täpselt sama jahmunult mind vaatab. Käega õhku kompides leian kuskilt ka Eleri ja ütlen “Kuule.. kas see..?” ja jah! Tõepoolest, sakslasest tüdruk nimega Hanna, kellega koos Dampieri baaris töötasime. Uskumatu, peaaegu 5 kuud hiljem kohtume Indoneesia lennujaamas! See tekitas eriti eheda reisihullu tunde, kui juba lennujaamades tuttavaid nägusid näed. Ja jutustamist ning muljetamist oli küllaga. Niiet siiski, ei pruugi need “viimased kohtumised” sugugi viimased olla.






















No comments:
Post a Comment