Ärkama peab liiga vara, isiklikult jaotaks selle veel öö alla. Anname toavõtmed ära ning saame juhised, kuidas minna sadamasse, kus peaks ootama meid praam, et viia Hamilton Islandile. Endalegi tundub veider, et praam sealt kaugelt läheb, kui ka Airlie beachi külje all on sadam. Täname aga oma tarka mõistust, et otsustasime üle küsida. Pikale kiskuv sõit pani mind mõtlema, ega bussijuht juhuslikult ei unustanud, et me tahame praamile minna ning mööda ei sõitnud..? Õnneks mitte, keerame sadama parklasse. Kindlameelselt marsime praamile. Kui uksel seisev naine soovib pileteid näha, teeme rahulolevad näod pähe ning laome talle tõendusmaterjali oma arvutitest ning mobiilidest ette. Naine ütleb selle peale, et nemad ei tööta Jet Stari (lennufirma, kellega pidime lendama) heaks, kuid teine firma töötab, kelle praam on eemal. Satume korraks segadusse, kuid seame sammud siis järgmisele praamile. Ah või see ka ei lähe sinna, kuhu soovime!? Kell on 7.57 ning meie praam peaks minema kell 8. Kui soovime Airlie beachilt minema saada ja oma reisi plaanipäraselt jätkata, me peame lennule jõudma. Noormehed, kes valel praamil töötasid, püüdsid juba kaptenit veenda, et meid Hamiltoni saarele ära visata. See kahjuks polnud võimalik. Aga kust siis õige praam läheb? Airlie beachi külje alt asuvast sadamast! Aega on heal juhul üks minut, kui potentsiaalseks nad meie jõudmist peavad? Süda hakkab juba tugevamini lööma ning hirmu mõtted tulevad pähe, kuidas me Airlie beachile jäämegi ning kõik ülejäänud plaanid võib pikalt saata. Üks töötajatest lippab meieni "Teie praam läheb tegelikult 8.30, te võite veel jõuda!"
Jooksuga tagasi bussipeatusesse, kus seisab seekord teine buss. "Vabandage, kas lähete Airlie beachi sadamasse?" "Ei, kuid sinna lähedale, hüpake peale." Sama pikk sõit tagasi, mis tundus isegi pikem ja loomulikult oli nüüd vaja igast peatusest keegi peale võtta. "Nii tüdrukud, rutake mööda seda teed alla ja siis vasakule kuni näete sadamat." Taaskord - loetud minutid. Tõeline hommikune trenn sai tehtud ning viimastena pardale lidutud. Huh... Tugevalt tuntav pingelangus. Miks oli meie piletitel märgitud kell kaheksa? Et kõik pool tundi varem kohal oleksid. Vana kaval nipp. Kuid prouale, kes meile hommikul valed juhised andis, sooviks küll nii üht kui teist öelda.
Jõudsime planeeritust varem taas Melbourne'i ja kellel ikka miskit lemmiklinna vastu olla saaks. Lennujaamas püüdsime meenutada, kust me üldse tulime, et õiges kohas pagasit oodata ning peale seda sai asjad kohalike sõprade juurde visata ja linna nautima minna. Mõnus on kõndida mööda suurlinna tänavaid, kus sa tunned end nagu kodus. Tead kõiki parimaid nurgataguseid kohvikuid ning söögikohti.
Kell on hiline ja pakkisin oma asjad meie viimaste reisimiste jaoks valmis. Või õigemini, pakkisin enamus asjad kohvrisse, mis jääb Eestit ootama ning panin lühikesed püksid, paar särki ja kleidi järgnevaks kolmeks nädalaks pisikesse kotti, millega harrastame viimasel ajal ringi rännata. Sellega seoses - me ei võta seekord läpakaid kaasa. Mis tähendab, et internetiühendus pole enam nii kättesaadav ja arvatavasti tekib blogisse umbes kolme nädalane paus.
Finaal on käes. Meie kauaoodatud Indoneesia ning siis koju.
No comments:
Post a Comment