Mackay, Townsville, Magnetic Island

Maandume pimedusse. Olemine üsna uimane lühikeseks jäänud ööst. Sai ju tähistatud meie viimast õhtut Melbourne'is. Õhtusöögiks sattusime pooleldi hispaaniakeelsesse seltskonda, kus jagasime kogemusi erinevate kultuuride toitudest ning kirjeldasime, millest koosneb üks suur ja maitsev verivorst. Hommikul ärkasin üüratusuures voodis, kus võis kergelt ununeda, et reisikaaslane ka teises otsas magab. Tõmbasin käega pea kohal oleva ruloo eemale ning näha oli ainult hunnik palme ja päikesepaistet. Siiski tsüklonist mahajäänud muutlik ilm ilmutab end siiani ning nii lõi kahe minuti pärast välku ja sadas paduvihma. Jällegi kahe minuti pärast paistis päike, mis oli nii kuum, et peale poes käiku olid kõik tänavad kuivad.

Pole jõudnud veel lahtigi pakkida, kui juba ruttame edasi. Oleme valmis asuma 6-tunnisele bussisõidule, kui meile teatatakse, et maanteel oli avarii ja me peame minema järgmise bussiga. See aga tähendas kuute planeerimata tundi ja öisele sõidule minemist. Üleliigse aja sisustamisega meil probleeme ei olnud. Valisime kolumbialastega mingi suvalise filmi ja hakkasime vaatama verist õudukat, kus mõrtsukaks oli ei keegi muu kui eestlane! Seepeale loomulikult algasid naljad, et “tegelt meie bussi ei lükatud edasi”. Siiski üsna kummaline vaadata inglise keelset mängufilmi ja järsku kuulda eesti keelt. Ei saa öelda, et ma väga uhke oleks Eesti vaimuhaiglast põgenenud sarimõrtsukast tegelase üle.

Öine sõit oli niigi pikk ja võttis veel kauem aega eespool mainitud õnnetuse tõttu. Minul bussides ja lennukites magamisega probleeme ei ole, seega polnudki kõige hullem sõit. Hommikuks jõudsime väga lopsaka loodusega Townsville’i. Kobarates palme, kena loodus ja lõpuks oleme siis kohas, kus on kõik need õudsad elukad koos, keda eestlased igale poole Austraaliasse ettekujutavad. Tarantlid, sisalikud, krokodillid, haid, meduusid, rääkimata hiigelprussakatest ja aborigeenid. Viimane kõlab loetelus üsna rassistlikult, kuid meie uus majutaja rääkis meile palju lugusid stiilis “kui käid ujumas ja jääd ellu või jalutad metsas ja jääd ellu, siis õhtul koju tulemine on üks ohtlikumaid ettevõtmisi”. Olen kuulnud fakti, et Austraalias sureb aastas keskmiselt vaid üks inimene hairünnakusse, kuid kohalikul noormehel oli küll kordades rohkem õnnetusi rääkida, mis on hiljuti juhtunud.

Rääkides linnast enesest, on tegu tõelise layback kohaga. Peamine millele inimesed rõhku panevad on võtta vabalt, aega on, kõike jõuab ja kui mitte täna, siis homme. Paar korda päevas on ikka vaja võtta aega, et käia vees ja jahutada end rannas paari mõnusa joogiga. Nii see olemine siin on ja sulandudes kiirelt massi veetsime pool esimesest päevast rannas. 28 kraadine vesi, lõõmav kuumus, kõige lahjam päikesekaitse, mida poest leida võib on 30. Sööme ohjeldamatult palju puuvilju, eriti hea sellise ilmaga on üks mahlane ja küps arbuus. Ootasime parasjagu oma majutajat maja ees murulapil kohe sõidutee kõrval, et tuppa sisse saada, kui meid suur arbuusiisu tabas. Olime just poest tulnud ja kena viil arbuusi asetses meie keskel. Ei jäänud muud üle, kui mõelda välja viis, kuidas seda sööma hakata. Nagu kauged esivanemad kunagi tagusimegi arbuusi küll vastu maad ja küll kangutasime pooleks kuni üks pirakas tükk vastu muru lendas. Arbuus sai söödud.

Tänase päeva veetsime Magnetic Islandil. Saarel on taoline nimi põhjusega! Lähenedes ootab sind vaid paksu rohelise metsaga mägine maariba, kuid pinnale jõudes leiab sealt ka ilusad rannad ja väiksed armsad külakesed. Õhtuks jõudsime juba uude majja, mis imekombel veel püsti seisab, arvestades neid lugusid, mida siinsed elanikud meile korraldatud pidudest rääkisid. Homme hommikul asume taaskord teele, plaanis on kauaoodatud Airlie beach ja Whitsunday Islands!

Townsville

Sellise käruga sai mäe otsa sõidetud.

Saabumine Magnetic Islandile

Picnic Bay

Horseshoe Bay