Ringiga tagasi Melbourne'i

Ärkama peab liiga vara, isiklikult jaotaks selle veel öö alla. Anname toavõtmed ära ning saame juhised, kuidas minna sadamasse, kus peaks ootama meid praam, et viia Hamilton Islandile. Endalegi tundub veider, et praam sealt kaugelt läheb, kui ka Airlie beachi külje all on sadam. Täname aga oma tarka mõistust, et otsustasime üle küsida. Pikale kiskuv sõit pani mind mõtlema, ega bussijuht juhuslikult ei unustanud, et me tahame praamile minna ning mööda ei sõitnud..? Õnneks mitte, keerame sadama parklasse. Kindlameelselt marsime praamile. Kui uksel seisev naine soovib pileteid näha, teeme rahulolevad näod pähe ning laome talle tõendusmaterjali oma arvutitest ning mobiilidest ette. Naine ütleb selle peale, et nemad ei tööta Jet Stari (lennufirma, kellega pidime lendama) heaks, kuid teine firma töötab, kelle praam on eemal. Satume korraks segadusse, kuid seame sammud siis järgmisele praamile. Ah või see ka ei lähe sinna, kuhu soovime!? Kell on 7.57 ning meie praam peaks minema kell 8. Kui soovime Airlie beachilt minema saada ja oma reisi plaanipäraselt jätkata, me peame lennule jõudma. Noormehed, kes valel praamil töötasid, püüdsid juba kaptenit veenda, et meid Hamiltoni saarele ära visata. See kahjuks polnud võimalik. Aga kust siis õige praam läheb? Airlie beachi külje alt asuvast sadamast! Aega on heal juhul üks minut, kui potentsiaalseks nad meie jõudmist peavad? Süda hakkab juba tugevamini lööma ning hirmu mõtted tulevad pähe, kuidas me Airlie beachile jäämegi ning kõik ülejäänud plaanid võib pikalt saata. Üks töötajatest lippab meieni "Teie praam läheb tegelikult 8.30, te võite veel jõuda!"

Jooksuga tagasi bussipeatusesse, kus seisab seekord teine buss. "Vabandage, kas lähete Airlie beachi sadamasse?" "Ei, kuid sinna lähedale, hüpake peale." Sama pikk sõit tagasi, mis tundus isegi pikem ja loomulikult oli nüüd vaja igast peatusest keegi peale võtta. "Nii tüdrukud, rutake mööda seda teed alla ja siis vasakule kuni näete sadamat." Taaskord - loetud minutid. Tõeline hommikune trenn sai tehtud ning viimastena pardale lidutud. Huh... Tugevalt tuntav pingelangus. Miks oli meie piletitel märgitud kell kaheksa? Et kõik pool tundi varem kohal oleksid. Vana kaval nipp. Kuid prouale, kes meile hommikul valed juhised andis, sooviks küll nii üht kui teist öelda.

Jõudsime planeeritust varem taas Melbourne'i ja kellel ikka miskit lemmiklinna vastu olla saaks. Lennujaamas püüdsime meenutada, kust me üldse tulime, et õiges kohas pagasit oodata ning peale seda sai asjad kohalike sõprade juurde visata ja linna nautima minna. Mõnus on kõndida mööda suurlinna tänavaid, kus sa tunned end nagu kodus. Tead kõiki parimaid nurgataguseid kohvikuid ning söögikohti.

Kell on hiline ja pakkisin oma asjad meie viimaste reisimiste jaoks valmis. Või õigemini, pakkisin enamus asjad kohvrisse, mis jääb Eestit ootama ning panin lühikesed püksid, paar särki ja kleidi järgnevaks kolmeks nädalaks pisikesse kotti, millega harrastame viimasel ajal ringi rännata. Sellega seoses - me ei võta seekord läpakaid kaasa. Mis tähendab, et internetiühendus pole enam nii kättesaadav ja arvatavasti tekib blogisse umbes kolme nädalane paus.

Finaal on käes. Meie kauaoodatud Indoneesia ning siis koju.

Üleujutused

Niisiis, eelmises postituses mainitud vihmased ilmad on kiskunud vägagi ekstreemseks, mis aga tähendab, et oleme Airlie beachil kinni. Teed on suletud, põllud pidid täielikult vee all olema ja siinsed töötajad rääkisid, et keegi oli proovinud põllul lausa kala püüda. See aga tähendab, et bussi ja rongi liiklust ei toimu, praegu on kolmapäev ning meil on vaja reedeks Melbourne'i saada, sest sealt lähevad edasised lennud Darwinisse, kust paari päeva möödudes Balile. Käisime juba reisibüroodest otsimas võimalusi, kuidas siit ära saada, maksu mis maksab. Õnneks leiti meile võimalus, homme varahommikul siis praamiga Hamilton Islandile ja sealt otselend Melbourne'i. Uskumatu, et ilm niiviisi ära pööras. Oh imeline Whitsundays...

Airlie beach and Whitsunday Islands

"Pane aken kinni, kuumust tuleb sisse!"

Päike, paradiisilikud rannad ja päevitusriided või hoopis vihmavari, keep ja kummikud? Tsüklon on siinkandis ilma täiesti pea peale keeranud, mis tähendab, et märg hooaeg on "veidi" pikemaks veninud. Kuid ega midagi ju tegemata ei jää. Kümne tunnine kruiis Whitsunday saarekeste vahel (mida on kokku 74), snorgeldamine ja ilusaimate randade külastamine saab tehtud ka vahelduva paduvihmaga.

Airlie beach on nagu vähetuntud Coral Bay (koht, mida külastasime novembris) ja viimases kohas vedas meil ilmaga rohkem, arvatavasti seetõttu eelistan Coral Bayd. Siiski, turistidest polnud seal märkigi, Airlie beach lausa kubiseb backpackeritest. Esimest korda seitsme kuu jooksul seadsime end sisse backpackeris! Tõsi, juhtumisi ka Coral Bays sattusime korra backpackerisse, kuid see kujutas endast rohkem madratsite randa tirimist ning öö hoopis mere ääres veetmist. Pole üldse nii paha kogemus, kui kogu aja arvasime. Astud uksest välja ja sinu ees on ainult rohelised värvid, pisikesed rajad läbi džunglit meenutava padriku on tihtipeale vägagi eksitavad. Ja ega siingi palju aega alles pole, viimased kaks päeva ning siis tagasi Melbourne'i, kust samal õhtul Darwinisse...

Praegune kodu ehk kohalik backpacker

Airlie beach

Whitsunday Islands

Mackay, Townsville, Magnetic Island

Maandume pimedusse. Olemine üsna uimane lühikeseks jäänud ööst. Sai ju tähistatud meie viimast õhtut Melbourne'is. Õhtusöögiks sattusime pooleldi hispaaniakeelsesse seltskonda, kus jagasime kogemusi erinevate kultuuride toitudest ning kirjeldasime, millest koosneb üks suur ja maitsev verivorst. Hommikul ärkasin üüratusuures voodis, kus võis kergelt ununeda, et reisikaaslane ka teises otsas magab. Tõmbasin käega pea kohal oleva ruloo eemale ning näha oli ainult hunnik palme ja päikesepaistet. Siiski tsüklonist mahajäänud muutlik ilm ilmutab end siiani ning nii lõi kahe minuti pärast välku ja sadas paduvihma. Jällegi kahe minuti pärast paistis päike, mis oli nii kuum, et peale poes käiku olid kõik tänavad kuivad.

Pole jõudnud veel lahtigi pakkida, kui juba ruttame edasi. Oleme valmis asuma 6-tunnisele bussisõidule, kui meile teatatakse, et maanteel oli avarii ja me peame minema järgmise bussiga. See aga tähendas kuute planeerimata tundi ja öisele sõidule minemist. Üleliigse aja sisustamisega meil probleeme ei olnud. Valisime kolumbialastega mingi suvalise filmi ja hakkasime vaatama verist õudukat, kus mõrtsukaks oli ei keegi muu kui eestlane! Seepeale loomulikult algasid naljad, et “tegelt meie bussi ei lükatud edasi”. Siiski üsna kummaline vaadata inglise keelset mängufilmi ja järsku kuulda eesti keelt. Ei saa öelda, et ma väga uhke oleks Eesti vaimuhaiglast põgenenud sarimõrtsukast tegelase üle.

Öine sõit oli niigi pikk ja võttis veel kauem aega eespool mainitud õnnetuse tõttu. Minul bussides ja lennukites magamisega probleeme ei ole, seega polnudki kõige hullem sõit. Hommikuks jõudsime väga lopsaka loodusega Townsville’i. Kobarates palme, kena loodus ja lõpuks oleme siis kohas, kus on kõik need õudsad elukad koos, keda eestlased igale poole Austraaliasse ettekujutavad. Tarantlid, sisalikud, krokodillid, haid, meduusid, rääkimata hiigelprussakatest ja aborigeenid. Viimane kõlab loetelus üsna rassistlikult, kuid meie uus majutaja rääkis meile palju lugusid stiilis “kui käid ujumas ja jääd ellu või jalutad metsas ja jääd ellu, siis õhtul koju tulemine on üks ohtlikumaid ettevõtmisi”. Olen kuulnud fakti, et Austraalias sureb aastas keskmiselt vaid üks inimene hairünnakusse, kuid kohalikul noormehel oli küll kordades rohkem õnnetusi rääkida, mis on hiljuti juhtunud.

Rääkides linnast enesest, on tegu tõelise layback kohaga. Peamine millele inimesed rõhku panevad on võtta vabalt, aega on, kõike jõuab ja kui mitte täna, siis homme. Paar korda päevas on ikka vaja võtta aega, et käia vees ja jahutada end rannas paari mõnusa joogiga. Nii see olemine siin on ja sulandudes kiirelt massi veetsime pool esimesest päevast rannas. 28 kraadine vesi, lõõmav kuumus, kõige lahjam päikesekaitse, mida poest leida võib on 30. Sööme ohjeldamatult palju puuvilju, eriti hea sellise ilmaga on üks mahlane ja küps arbuus. Ootasime parasjagu oma majutajat maja ees murulapil kohe sõidutee kõrval, et tuppa sisse saada, kui meid suur arbuusiisu tabas. Olime just poest tulnud ja kena viil arbuusi asetses meie keskel. Ei jäänud muud üle, kui mõelda välja viis, kuidas seda sööma hakata. Nagu kauged esivanemad kunagi tagusimegi arbuusi küll vastu maad ja küll kangutasime pooleks kuni üks pirakas tükk vastu muru lendas. Arbuus sai söödud.

Tänase päeva veetsime Magnetic Islandil. Saarel on taoline nimi põhjusega! Lähenedes ootab sind vaid paksu rohelise metsaga mägine maariba, kuid pinnale jõudes leiab sealt ka ilusad rannad ja väiksed armsad külakesed. Õhtuks jõudsime juba uude majja, mis imekombel veel püsti seisab, arvestades neid lugusid, mida siinsed elanikud meile korraldatud pidudest rääkisid. Homme hommikul asume taaskord teele, plaanis on kauaoodatud Airlie beach ja Whitsunday Islands!

Townsville

Sellise käruga sai mäe otsa sõidetud.

Saabumine Magnetic Islandile

Picnic Bay

Horseshoe Bay

Viimased päevad Melbourne'is

"Kas sa tead, et see on arvatavasti viimane kord elus, kui üksteist näeme?" ütles veiniklaasi kõrval sõber nimega Mike. Jälle on saabunud hetk, kui keegi lahkub ja seekord üks raskeimatest. Ta pole mitte lihtsalt "mingi tüüp", kellega sai paar korda väljas käidud... Temaga tutvusime keset kõrbe ehedas Austraalia baaris, ta oli meile lõbustajaks pea iga päev, viis meid roadtrippidele ja tuli meie pärast Melbourne'i. Kõik need ühised seiklused ja ettevõtmied on muutnud ta meie jaoks üheks lähedaseimaks sõbraks, keda Austraalias kohanud oleme ning nüüd...

"Ma ütlen ausalt, te olete viimase poole aasta jooksul olnud väga suur osa minu elust," lisab ta. Peale seda oli vaja hüvasti jätta.

Kord mõtlen, et Austraalia on suur ja siis jällegi, et maailm on väike. Kord tundub tõenäoline, et kindlasti näeme, järgmine hetk ei usu enam sellesse. Veider mõelda, et inimesed, kes on olnud kord nii lähedased, suunduvad nüüd täiesti eri ilmakaartesse.

Sellega seoses meenub, mis maailmas toimub. Just viimaste kuude vältel ja siin piirkonnas. Üleujutused Brisbane'is, Austraalia ajaloo suurim tsüklon Queenslandis, maavärinad Christchurchis, massiivsed metsapõlengud Perthis ja vägagi värsked katastroofid Jaapani. Need on uudised, millest tehakse kära, kuid samal ajal ründas tsüklon ka meie endist töökohta. Lähedal olevalt kaubanduskeskuselt lendas katus pealt, tuul kiskus paadid inimeste aedadest merre... Nii mõeldes polegi maailm väga väike, kui siia mahub suur hulk hävimist ja samal ajal täielikku rahu.

Baar nimega Croft Institute - haiglalõhnaline ja kõheda välimusega, klaasriiulitel on vanad katseriistad, kokteile serveeritakse süstaldega. Pildil on siis naiste tualettruum, mis kujutab endast palatit.

2009. aastal valiti just see baar top kolmandale kohale maailmas. Pole imestada miks. Pildi kvaliteet pole just parim, kuid on näha, et laest ripuvad pudelid ja mitte ainult ilu pärast. Need on saja protsendiliselt kasutuses. Kokteilimenüü on jällegi märkimisväärne. Natukene külmast auravat jäämassi meega, mida on võimalik juua, kui kõrval klaaskuulist alkoholi peale kallad ja ootad auramise lõpuni. Teine vägagi huvitav jook on "Õpetaja saladus". Kliendile antakse kätte raamat. Esimene pool raamatust on nagu ikka lehed ja kiri, teisel poolel on väike karbike, kus sees nö saladuslik jook ja sealt leiab klient oma kokteili.

Üks kirkaima ööeluga tänav meie kodu lähedal.

Meie kodu.

Great Ocean Road

Varajane ärkamine ning kiire taasuinumine. Päeva teiseks ärkamiseks olime uues linnas nimega Torquay. 30 kraadi, päikesepaiste, ilusad majad, pikk rannajoon, ookean ja rõõmsad rannariietes kohalikud kõige keskel. Väike linnake sünnikohaks Rip Curlile ja Billabongile. Ehe ja turistidest puutumata. See oli ideaalne suvepäev...

Uus hommik, veel varajasem. Paks udukiht ümbritseb autot, nähtavus on olematu, kihutame valges massis, millest tundidega saab järjekordne päikesepaiste rohkem kui 30 kraadiga. Sõidame mööda tuntud Great Ocean Roadi. Kaljude äärtel ning kurvilises troopilises padrikus. Teeme peatuse ning pildistades tunnen, kuidas päike lausa kõrvetab selga. Teel näeme koaalat. Kohe täitsa metsikut, mitte loomaaias. Istub põõsas ja sööb ning võtab siis eesmärgiks kõige kaugema leheni upitada, kuid veereb hoopis omadega teele. Vaatab uimasena ringi ning seab väga rahuliku sammu järgmise puu poole, laskmata end häirida, et ma tal nina ees ekstaasis aina räägin ja pildistan.

Sain jälle kinnitust, kui suur ja värvikas on Austraalia. Kui erinev on loodus, kohad ja inimesed ühes ainsas riigis. Osariik Victoria on mandril kõige väiksem, kuid suvisel ajal kindlasti kõige mõnusam.

12 Apostles

Koaalad jalutavad mööda teid - see on Austraalia! :)

Torquay

Head vastla- ja naistepäeva!

Kas teadsite, et Austraalias vastlapäev täitsa eksisteerib? Ja mitte ainult, ka USAs ja UKs. Peamine erinevus seisneb traditsioonilistes toitudes. Nimelt inglise keelt kõnelevates riikides kutsutakse seda Shrove Tuesday või Pancake Day ehk nagu nimest võib järeldada, küpsetavad inimesed siin suure hunniku pannkooke. Siiski pean ära mainima, et eestlased on vastlapäeva tähistamises veidi aktiivsemad, kuna tarku vastuseid andis mulle google, pannkoogi päevast pole meil küll ükski tuttav varem kuulnud.

Eilne päev algas järjekordse paaritunnise trenniga ning seejärel pidi koju vastlakukkleid tegema ruttama. Polegi neid varem ise teinud, millest võib järeldada, et olen Austraalias olles isegi rohkem Eesti traditsioone ja kombeid hakanud järgima. Nii siis voolisimegi taignast väikseid käkke, mis varsti ahju küpsema läksid ning peale seda endale moosi ja vahukoore sisu said. Kutsusime mõned sõbrad külla ja selline oligi meie väike vastlapäeva tähistamine.

Tervislik pool

Ja vahel lubame selliseid eineid ka... :)

Selline oli siis meie tüüpiline kotisisu perioodil, kui sai läbi käidud Christchurch-Sydney-Melbourne-Tasmaania-Melbourne-Adelaide-Melbourne

Kitsas räpane prügi järgi haisev soditud seinadega tänav, mille lõpus kumab punane valgus ning kergelt on kuulda väga omapärast muusikat. Ukselävel istub kamp suitsetavaid inimesi. Tere tulemast Melbourne'i parimatesse baaridesse!

Sister Bella

Rooftop bar

Järjekordne kõrvaltänav hiinalinnas. Hoonete vahele on tehtud baar. Pole seinu ega lage, piisab vaid asfaldiplatsist, puust kastidest ja baariletist. Section 8

Carlton Club. Baar, millest kirjutasin eelmises sissekandes.

Meie lemmik 1806.

Ei, see pole magustoit. See on kokteil.

Meie korterikaaslane :)

Elephant Walk - parim koht Adelaide'is!

Mul reisikaaslane üsna raske jalaga.

Üks mõnus pärastlõuna

"Pulp Fiction" soojal suveõhtul botaanikaias