Tagasi 4 miljoni elanikuga 27-kraadises Melbourne'is, mis on järgnevaks kuuks ajaks meie kodu. Just läbi saanud nädal oli kiire ning sisutihe, küll oli palju tegemist korterite otsimisega, trennis käimisega, samal ajal ajutise elukoha vahetamisega ja seetõttu ka paljude uute inimestega tutvumisega, kes alati tõmbavad meid kaasa enda ellu.
Nädala alguses elasime majas, millest olen ka eelnevalt kõnelnud. Vana Eesti suvilat meenutav üsna väikse pindala ja paljude väikeste ruumidega elumaja, kus mitte miski pole stabiilne ning inimesi aina voorib läbi. Esimesel korral kui enne Tasmaaniat nende juures peatusime, elasid seal neli noormeest. Käisime nädalakese Tasmaanias, tagasijõudes elas seal kaks noormeest ja üks neiu. Läksime nädalaks Adelaide'i. Taaskord naasedes elasid seal kõik need samad inimesed pluss kaks sakslast, kohale tuli hispaania päritoluga tüdruk, kes vedas enda järel käru peal trummi ja asus elama kuuri ning järgmiseks päevaks oli sinna jõudnud veel müstilise päritoluga inimene, kellel oli oma sõber kaasas. See, mis seal majas toimus, polnud kordagi rahulik ning selle ehitise seinad ei saanud kunagi osa vaikusest. Nendega oli vahva, kuid varajased tõusmised korterite vaatamiste pärast ning üle pika aja taas trennirežiimi sisse elamine olid üsnagi väsitavad, mistõttu kolisime järgmisesse kohta. Kesklinn, vanaaegse väljanägemisega massiivne hotell, viie meetri kõrgused uksed ning selle hoone vahepealsetel korrustel asuvad korterid, millesse ühte saabusime meie. Elame koos kahe järjekordse noormehega, kellest üks töötab kahe minuti kaugusel baaris, mis tähendab meile palju soodsaid õhtuid.
Peale kõiki neid pikki otsinguid, igas Melbourne'i otsas ja äärelinnas käimist, leidsime endale sobiva koha, kuhu homme pärastlõunal neljaks järgnevaks nädalaks sisse kolime. Selle peale tahaks kohe sügavalt ohata. Oeh, lõpuks. Rahu ja vaikus, ei sõltu kellestki, nüüd jääb üle vaid nautida kõike, mis sellel linnal anda on ja elada rahulikult omas tempos. Inimesed küsivad, et kas kavatseme tööd ka teha. Otseselt vaja ei ole, aga kui peaks midagi sülle kukkuma, siis miks mitte. Peamine eesmärk on praegu iga hommik magada kaua tahame, süüa, teha trenni ja hoida kontakti kõigi huvitavate inimestega, kellega tutvunud oleme. Saatuse tahtel asub meie uus pesa täpselt kultuurisündmuste tuumas ehk igav ei tohiks hakata.
On jäänud vaid kaks kuud. Uskumatu, kas see kõik hakkabki varsti läbi saama? Tundub, nagu kõik peaks ees olema ja reis on alles alguses. Ja siin algab varsti sügis... Isegi paari kuulutust juba poeakendel sügishooaja siltidega näinud. Kuid jah, selleks korraks jälle kõik.
