Teisel pool maailma: Wanaka, Queenstown

Varajane sõit läbi mägise Meremaa. Vahepeatused nii ühes kui teises ilusas kohas kuni jõuame Wanakasse, armsasse mägede vahelisse ja helesinise veega väikelinna. Madalad, maksimaalselt kahekorruselised majad, enamjaolt puidust, pisikesed tänavad ja kõrgem punkt, kus olevalt pingilt näeb kogu küla. Helesinine vesi oli seekord teistsugune. Mitte läbipaistev ja valge liivaga nagu tavaliselt, vaid pigem värvusel helesinine. Taaskord midagi uut.

Sai magatud hotellis, väike vaheldus tühjas toas olevale padjahunnikule. Uuel päeval sai oodatud bussi. Kuna viimane hilines, siis iga mürisev masin, mis kuskilt saabus, tõmbas meie lootusrikast tähelepanu. 11 tundi asjata.

Queenstown. Enamvähem sama, kuid suurem. Hiiglaslikumad mäed, rohkem turiste ja nendele mõeldud atraktsioone, samasugune ilus järv ning armsad puust hooned, mille vahel leidub eksitavaid sik-sakilisi radasid. Esimest korda elus olen sattunud kohta, kus turistide kohalolek tekitab ka hea meeleolu. Kõik on muredest vabad, naeratavad ja lõbutsevad. Ilm püsib muutlik. Päikesepaistega on pikad püksid ja nahkjakk kõige karmim riiete kooslus palavuse tõttu, kuid pilvise ja tuulise ilmaga jääb neist väheks. Loodus ümberringi on võimas. Nägin kaske, mis tekitas koduse tunde ning kaks meetrit eemal asus palm. Uus-Meremaa ilm ja loodus on ikka mitmekülgne küll.

Sattusime couchsurfima järjekordse huvitava isiksuse juurde. Ma siiani pole päris kindel, kas iseloomustavat sõna "huvitav" saab alati positiivselt defineerida. Meie uus magamiskoht oli seekord garaaž. Jagasime maja kahe noormehe ja ühe paarikesega. Täiesti plaanimatult seadsime saabumisõhtul sammud kesklinna poole, sest neljapäev pidi väidetavalt olema üks parimaid päevi väljas käimiseks. Noormees, kellest sai selleks õhtuks ööelu tutvustaja, on elanud siin 11 aastat. See tähendas aga paarikümne erineva baari läbi käimist, tutvusi nii turvameeste kui barmanide seas, palju tasuta jooke ja erapidudele sisse saamist. Üks parimaid erapidusi toimus jääbaaris. Kutsutakse Miinus 5 baar, sest seal on täpselt nii madal temperatuur ja absoluutselt kõik on tehtud jääst - põrand, seinad, skulptuurid, mööbel, klaasid, baarilett, riiulid jne. Sõbralikud peolised jagasid aga shotte ning peale joomist oli lubatud klaasid vastu seina puruks visata. Ühesõnaga sain taaskord kinnitust, et õhtud, millest kõige vähem oskad oodata, osutuvad ikka ja jälle parimateks.

Hommikul leidsime endale pisikese kohviku, kus miskit süüa. Lauda istudes leidsime ajalehe, millel oli esikaanel suurelt uudis möödunud päeval juhtunud autoõnnetusest. Niiviisi saime täpsemalt teada, miks meie bussil veidi kauem läks. Peale selle seletava artikkli seadis saatus meie teele ka veidi parema üllatuse. Leidsime maast 100 dollarit, mis on siis kadunud Eesti kroonides 1000 EEKi. Esialgu vaevlesime süümepiinades, et julgesime raha üles korjata, kuid ei möödunud kaua kuni rahakott täiendusi sai. Kokkuvõttes positiivne üllatus.

Oleme veetnud Queenstownis juba päris mitu päeva ja püüdnud ikka pidevalt tegevuses olla, et võimalikult palju näha ja teha. Kui ideed hakkasid otsa saama, sõime jäätist ning vaatasime mägesid (kohalikud kutsuvad neid küngasteks). Järgmisena leidsime, et miks mitte valida neist üks ja otsa ronida. Tunnistagem, et sõnal ja teol on siiski vahe ja kui me kaks pisikest inimolevust ühe massiivse "künka" kõrval seisime, siis pani ikka mõtlema, kuidas see üles saamine täpsemalt välja näeb. Otsustasime veidi pisema kasuks, kuid vaated olid siiski hämmastavad ja ühe meeldiva pikniku sai taas peetud.

Olime sunnitud kolima, mitmetel asjaoludel. Elame nüüd 5 minuti jalutuskäigu kaugusel eelmisest kodust, veel parema vaatega rõdult ja seekord hoopis nelja noore kutiga. Kohtumisõhtul olid soengud kenasti ära lakutud ning kibe kiire mingile suurele DJ üritusele. Oli kaks põhjust, miks me ei soovinud minna. Kõigepealt tundsime end siiani halvasti kahe eelneva õhtu pärast, mis oodatumast pikemaks osutusid ning teiseks ei tekitanud üritus ise tungivat soovi selles osaleda. Seega tõmbasid poisid pikema jututa kodust minema ja meie saime esimese rahuliku õhtu veeta Queenstownis. Kuid ära hõiska enne õhtut. Kell 5 hommikul sadas 20 inimest uksest sisse ning kuna magasime elutoas, olime peomelu keskel. Mul läks paar head minutit, et aru saada mis toimub ja kus ma olen. Seejärel lubas üks suure südamega peovendadest meil tema voodis magada. Ja ma püüdsin uuesti uinuda, seekord siis tümpsu rütmis.

Pilte ja värke on jälle palju palju. Ma püüan olla valiv ja teha pilti vaid tõesti Ilusatest kohtadest ning objektidest, kuid ikka koguneb neid hunnikute viisi. Siiski Aasia turiste ei ületa miski. Istusime bussis, mitu minutit ootasime väljumist, üks pilusilmne reisija istus meie ees pingil. Olime keset linna. Kui bussijuht uksed sulges ja gaasi andis, muutus kõrval olev maja ees istuva turisti jaoks nii põnevaks, et digikas oli sekundiga väljas ja kogu seeria sai majakülgedest jäävustatud. Mul tekkis peas nii palju küsimusi, et ma ei oska ühtegi neist siia kirjutada. Kuid nüüd siis mõned minu klõpsud.