Möödunud on kaua aega minu viimasest sissekandest, seega tuleb vast pikavõitu comeback. Oleme elanud kiiret ja värvikat elu. Viimased nädalad meie töökohas polnud enam tõsiseltvõetavad. Kaevandustes töötajad sõitsid jõulude puhul kodudesse, mistõttu baaris ja hotellis oli vaikne. Siiski olid jäänud vahvad kohalikud, mis tähendas, et iga õhtu toimus midagi.
Kord otsustasime keset ööd alustatud peoga Dampieri uhkeimas majas jätkata, sest keegi olevat omanikke teadnud. See tegelikult ei omanudki tähtsust, sest kodused magasid samal ajal, kui nende basseinis pidu püsti pandi. Sel õhtul leidsin endale ühe hetke, kui kadusin kaugemasse vaikusesse, minu ees laiusid ookean ja kuu ning tagasi vaadates nägin eemalt, kuidas Eleri täispuhutava rõngaga basseinis ulbib, inimesed ümberringi rõõmuhõisetega vette hüppamas ja möllamas. See oli üks nendest hetkedest, kui mulle jõudis kohale, et nii ongi, ma tõepoolest olen Austraalias, ma tõepoolest tegingi oma unistuse teoks.
Ühel teisel õhtul rääkis meile kohalik tuttav baaris, et talle olevat antud üheks päevaks väga vana, kuid väidetavalt vägeva auto kasutusõigus ning kuigi kell oli hiline ja väljas pime, otsustasime seda jump upile proovima minna. Sõitsime Dampierist välja eriti mittesõidukõlbliku pinnasega kohta, kus siis romuarmastajad oma vana metalli proovile panevad. Järsud künkad üles-alla, tee sik-sakiline, suured kivid, sügavad augud, ümberringi kõrb ja väiksed hüppavad kängurud. Viimaste suhtes tasub eriti ettevaatlik olla, sest nad armastavad öösiti aktiivseks muutuda. Nii siis ronisime Eleriga auto taha kastile, lasksime juhil kiiruse üles võtta ning olime taas nautimas oma järjekordset spontaanset otsust.
Oma viimasel Dampieri päeval viis meid üks järjekordne kohalik jet skiga lähedalolevatele saartele. Viimased olid kenad, selge veega, kuid peale paradiisilikku Coral bayd on raske meid ahhetama panna. Siiski nautisime vaba päeva kuni meie sõidutaja lasi meil jet skiga sõitmist proovida. Minu esimene sõit möödus nö rahulikult (võrreldes teise korraga), sõitsin eemal olevale saarejupile, kihutasin üle lainete ja tegin kõiksugu kujundeid, mis pähe tulid. Lisaks püüdsin rannal ootavat reisikaaslast märjaks pritsida. Natuke hiljem tulin uute ideede peale, mida tahtsin katsetada. Istusin aga selga ja võtsin meie kohaliku sõbra ka kaasa. Eleri end minuga turvaliselt poleks tundnud ja tuli välja, et põhjusega. Kogusin siis hoo üles, sõber mu taga surus iga kord pöörete ajal küüned ribidesse ning soovitas rahulikumaid kurve võtta. Olles lõbujanus ja kuulamata soovitusin tegingi liiga järsu pöörde. See lõppes pika lennuga vette. Kaotades oma päikeseprillid ja vee alt välja tulles nägin vaevu Eleri täpikest üksikul saarel, mis tähendas, et rand on kaugel. Esimesena meenus mulle pisike haipoeg, keda varem rannas nägime. Järgmiseks püüdsin leida jet skid, mis arvatavasti veidi oli edasi sõitnud ja meid muidugi kaugele paisanud. Hakkasin kiirelt ujuma. Vaatasin korra seljataha ning märkasin, et meie kohalik sõber on otsustanud vees vedeleda ja puhata seni kuni mina kogu töö ära teen. Heaküll. Ujusin jet ski poole, kuid raske oli, sest imelik pilt meie pikast õhulennust kummitas mind ning ajas üha rohkem ja rohkem naerma. Meeles olid imelikus asendis kehad, segamini käed ja jalad, ehmunud näod ja vette plartsatus. Siiani ajab muige suule, kui meelde tuleb. Kokkuvõttes siis ronisin jet skile ning tagasisõit võis peatselt alata. Saabudes läbimärjana tagasi baari, oli paljudki mida teistele rääkida.
Jõulud. Vastavaid tundeid polnud. Pidu peo otsa, plastikkuusk ja kuumakraadid. Tavapärane traditsioon olla rahulikult perega, süüa ja jagada kingitusi, asendus alkoholiojade, kõva muusika ja huvitavate sündmustega. Me siiski tegime üksteisele kingitusi, sest kogu kollektiiv osales mängus Secret Santa (võtad kellegi nimesildi, hoiad saladuses kelle said ja paned kingi nimega kuuse alla). Oodatud 25. detsembri hommikul (Austraalias jagatakse kinke jõuluhommikul) loivasid kõik töötajad kokku ning ilma pikema jamamiseta rebiti jõulukuuse all olev kuhi lahti. Saime enamjaolt tarbetuid asjakesi, mida saab kuhugi riputada, mida kleepida ja mida ära süüa. Järgnes terve päevane open bar, pidu kohalike ja kaastöötajatega, mis lõppes hommikutundidel taaskord basseinis hullates. Plätserdades märgade jalgadega mööda hotelliterritooriumit, suundudes toidujahile, mõtlesin, et need on minu esimesed jõulud basseinis, 40 kraadises kuumuses, ilma lume ja tõeliste traditsioonideta. Ühekordse kogemusena jäin väga rahule, kuid pikemas perspektiivis hakkaksin igatsema Päris Jõule.
Lahkumine. Oli aeg jätta hüvasti koha ja inimestega, pakkida asjad ning lahkuda Dampierist, mis oli meie koduks 3 kuud. Palju tööd, väsitavaid päevi, meeldejäävaid õhtuid ja eelkõige toredaid inimesi. Teisipäevasel õhtul tulid baari kõik, kes tahtsid meiega hüvasti jätta ehk oodatumast rohkem inimesi, meie särades nende keskel. Siiski tundsime ka väikestviisi kurbust, et on inimesi, keda me enam kunagi ei näe, aga on kord öeldud don't never say never...
Öö enne lõplikku lahkumist on õige aeg teha kõiksugu lollusi, mille eest enam vastutama ei pea. Nii ma võtsingi salaja umbes kell 2 öösel juhtimise baariköögis üle ja üritasin klientidele serveeritavaid roogasid järgi teha. Lõpuks kogu seltskonna suu haises imelikult, sest mu kaste polnud just kuigi hästi õnnestunud. Lisaks leidsime palju rõõmu tualettruumide paberitest, mille siis seinast seinale riputasime ja kõikvõimalike kohti "kaunistasime" nii, et seal ruumis polnud enam võimalik liikudagi. Hommikul enne minekut püüdsid koristavad tüdrukud oma viha alla neelata ja meid ikka õnnelike nägudega kallistada. Kõik torud olid arvatavasti umbes.
Meid ootas päev täis lennukeid ja lennujaame. Taaskord vahepeatus Pethis ning seekord siis sihtpunktiks kauaoodatud Sydney! Kiire tempoga suurlinn, millele omaselt leiab siit kõiksugu rahvusi. Peatume umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Kohe saabumisõhtul viskasime oma kompsud uude elamiskohta, kus üürime nädalakese tuba ning võtsime suuna kesklinnamelusse, et endale miskit süüa leida. Ja lõppudelõpuks on mu blogi nimel peaaegu ka põhjus. Nimelt sõime kängurulihaga kebabi. Kuidas oli? Ootasin midagi eksootilisemat, tegelikkuses liha nagu liha ikka.
2010 aasta viimane päev (mis kujunes minu jaoks lõpuks 37,5 tunni pikkuseks). Olime oodatud juba tekkinud kohalike tuttavate jahile merele kogu päevaks ning plaan oli seal ka võtta vastu uus aasta. Just selline too päev välja nägigi. Päevitamine, minibarbecue, sulpsud vette ja vastava meeleoluga muusika. Inimesi aina toodi ja toodi väikse paadiga kallastelt juurde. Sattusime rahvusvahelise ja vahva seltskonnaga kokku. Ütleme ausalt, Austraalias halba seltskonda kohata on väga raske. Olime enamus päevast ankrus vaatega ooperimajale ja selle taga asuvatele suurtele hoonetele. Aastavahetushetkeks olime end kokku sidunud teise jahiga ning liitnud omavahel kaks seltskonda, kes nüüd energiarohkelt tantsisid. Olime arvatavasti kogu päeva, õhtu ja öö kaldalolevate inimeste kadestusobjektiks, sest meilt tuli muusika, silmatorkavalt lõbus meeleolu, rõõmuhõisked ja ka alkohol, mis umbes 100 meetrit eemal maismaal (teatud piirkondades, kuhu inimesed kogunesid ilutulestikku vaatama) oli sel aastal esimest korda keelatud. Muidugi uskumatu oli see, kuidas mõned inimesed olid lausa telkidega kas päev varem või vara vara hommikul kohale tulnud, lihtsalt seetõttu, et ilutulestikku hästi näha. Inimesi oli massides. Ütleme nii, et ega Sydney aastavahetus just vähetuntud pole. Ja ma sain aru miks. Ilutulestik oli... vau. Suur, massiivne, võimas. Miljonid ja miljonid inimesed ümberringi rõõmust karjumas, kallistamas ja head uut aastat soovimas. Vägev. Igavesti meeldejääv.
Ja lõpuks jõudsin oma jutujärjega olevikku. Täna oli spontaane linna avastamise päev. Mina tegin otsuse minna massaaži, et saada lahti kõikidest pingetest, mis kolme töökuuga tekkisid. Me korraldasime Sydney kesklinna pargis pikniku ja hiljem teel koju otsustasime enne paar ringi airtrainiga teha. See on siis rongilaadne asjandus, mis sõidab õhus oleval monorailil (ühel rööpal) ja sõidu ajal sees istudes avaneb vaade endast all siblivatele inimestele ning õigel ajal ka väga ilusale päikeseloojangule. Üleüldse on Sydneys ülimalt põnev ühistransport. Eile sõitsime praamiga teisele poole linnakallast.
Koju jõudes hakkasime meisterdama piparkooke, valmistasime omamoodi glasuuri ning vaatasime Estraalia eetrisolnud osasid. No pole mina veel sellist Austraalia külge näinud siinveedetud 4 kuu jooksul, seega tundus see mulle rohkem absurdne komöödia. Ja kui tõesti ülejäänud farmid nii jubedad on, siis oleme meie ikka õnnistatud inimesed, et mereäärsesse baari tööle saime.
Homme on meil plaan külastada kõigile eestlastele tuntud Summer Bayd (tegelik nimi Palm beach, umbes poole tunnine sõit praamiga). Heameelega lisaks pilte ka, aga neid on mul lihtsalt meeletu hunnik, seega see vajab eraldi ettevõtmist, et need arvutisse tõmmata ja veel siia osad neist üles laadida. Varuge kannatust. :)
Seniks aga ilusat uue aasta algust teile kodused!
No comments:
Post a Comment