Kolisime. Leidsime peavarju vaid kaheks ööks Bondil (Sydney linnaosa) olevas korteris. Tunne oli, nagu oleksime Surfers Paradise'is, üsna sarnase õhkkonna ja väljanägemisega rajoon. Tänaseks oleme taas tagasi kesklinnaosas, kus couchsurfime kõrghoones asuvas korteris, klassikalise, kuid kalli vaatega ooperimajale ja Harbour bridge'ile. Oleme jälle seigelnud ja avastanud. Läbisime eile paari kilomeetri pikkuse teekonna kõrgustes, mille vältel nägime ära kolm Sydney randa - Bondi (kõige suurem ja populaarsem), Tamarama (armsa pargiga, väike ja vaikne; minu lemmik) ja Bronte. Ma tegin paar klõpsu kuni kaamera teatas, et aku on tühi ja ma krigistasin terve aja hambaid, et selline tobu olin ja enne kodust tulemist kaamera akut ei kontrollinud. Nüüd on meil siis kohustus minna seda kordama, kuid igati meeldiv kohustus. Heameelega teeks kõrgel kaljunurgal vaatega randadele taaskord pikniku kõige hea ja paremaga, mis kohalikest poodidest ostetud.
Peale jalutuskäiku otsustasime juua teed, kuid kuna olime jäänud hilja peale ja kõik rahulikud kohvikud olid suletud, leidsime koha lounge'is, kuhu ise suvakates rannariietes sissesadasime ning enda ümber üha uhkemalt ja uhkemalt üleslöödud inimesi nägime. Kõigepealt oli segadus meie tellimusega. "Üks roheline tee palun." Seal nimelt ei serveerita seda kuigi tihti. Baaridaam pidi kuhugi üles korrusele jooksma, et meile seda tuua. Lõpuks istusime maha, kuid ega Austraalias kaua omavahel olla ei saa. Kiirelt leitakse endale seltsilised. Või õigemini - nemad leiavad meid. Nii siis kujunes süütust teejoomisest pikk kolmapäevane öö. Paar tundi und ja üles, sest pidime järgmisesse kohta kolima.
Sydney on muutumas minu lemmikuks peatuspunktiks Austraalias. Nad on Melbourne'iga väga võistlevatel positsioonidel, kuid hetkel tundub, et Sydney on võidule lähedamal. Siin on rannad, siin on rohkem sellist suvist melu ja ilusat loodust. Melbourne oli pigem nagu tükike Euroopat ja see mõjus mulle kodusemalt, kuid rannakultuurist pole seal kandis üldse juttu.
Siiski suurlinnale omaselt leidub Sydneys kõiksugu veidrikke ja rahvusi. Kord kõndis mulle tänaval vastu täielikult alasti veidi ümaram tädi. Siis leidub paljudes kohtades tänavamuusikuid ning viimane kord suutsid ühed mind nii ära võluda, et ostsin nende plaadi. Me siiani armastame spontaanselt toimida, sest reis on näidanud, et nii on ikka kõige paremini välja kukkunud. Kõndisime tänaval, nägime kino, mis kutsuv välja nägi, astusime sisse, võtsime aga järjekorda ning peaaegu kassani jõudes tuli meelde "Oot, aga mida me üldse vaatama lähme?". Väljusime sõnadega "Oh, hea film oli!".
Ma nüüd teen teed (kas ikka tasub?), naudin veidi vaadet ja lähen magama. Kell on 3:27 pm. Mitte just kõige õigem aeg magamiseks, kuid mis seal ikka, me oleme ju siiski puhkusel. :)
No comments:
Post a Comment