Istume autos, 16 minuti pärast lõppeb check in ning ummikust välja saamine näib võimatu. Hetk peale viimast minutit saime koti ära antud, mis uhkelt "Last bag" sildiga minema sõitis. Jah, ma ütlesin "koti", sest me olime nii kavalad, et jätsime kõik suured backpackid Sydneysse ja tulime siia vaid väikse kotiga.
Jõudsime uude elukohta, järgnesime majutajale, kes juhatas meid meie uude tuppa. Astusin sisse, heaküll, laud, paar tooli, nurgataga on kindlasti voodi ka... või siis mitte. Põhimõtteliselt tühi tuba. "Ma ei tea, kas panite tähele, aga ma mainisin couchsurfingus ka, et mul pole voodit..." naerab majutaja. Ehehehee. Meil polnud magamiskotte kaasas ja tal oli anda vaid kaks tekki. Kokkuvõttes lähenesime asjale loovalt, lammutasime ta diivani (kuhu me kahekesi poleks mitte kuidagi mahtunud) tükkideks, vedasime need üles korrusele tuppa ja saime kokku peaaegu kaheinimese voodi. Üks tekk alla, teine peale, padi pea alla ja nii me magasime.
Esimene asi, mida hommikul meie majutaja ütles - "Te ei teinudki nalja, te tõepoolest magate KAUA," sest me ärkasime 3 päeval. Läksime siis linna peale süüa otsima ning uusi kohti avastama, nagu ikka. Uskumatult vaikne ja väheste inimestega kesklinn. Majad on madalad ning tänavate lõpus paistavad suured mäed, mis meenutavad mulle Põhja-Hispaaniat. Üks põhjus, miks linna peal nii vaikne oli, seisnes septembris toimunud maavärinas. 7.1 magnituuti. Siiani on linna peal näha palju varemeid ja taastustöödes olevaid maju. Mulle tundus veider, et ma nii suurest katastroofist kuulnud pole. See toimus 4. septembril ehk me olime just Austraaliasse jõudnud. Veel üks huvitav asjaolu on seoses kannatajatega. Neid polnud. Maavärin toimus 3-4 paiku öösel (või hommikul, nimetagem kuidas iganes). Juhtum nr 1: Üks paar, mees ja naine, jalutasid just baarist auto poole. Naine oli unustanud oma rahakoti baari. Nad läksid tagasi ja tagasitulles oli nende autole maja peale varisenud. Juhtum nr 2: Üks mees magas voodis, maavärina tõttu varsises pool tema maja kokku, ta voodi lendas tänavale ja tema, õnnesärgis sündinu, otse sinna peale. Pääses isegi kriimustusteta. Juhtum nr 3: Taksojuht istus autosse ning majaosa varises sellele peale. Kogu auto eest, kõrvalt ja tagant oli sodi, kuid tema koht jäi puutumatuks, ta avas ukse ning astus autost välja. Juhtumite üle arutades tegi mu reisikaaslane märkuse "Imelik, et kõigil nii hästi läks ja eriti imelik, et selle linna nimi on Christchurch." See tõepoolest on veider.
Meie esimene õhtusöök uues elamises
Uus hommik. Üks noormees sõnaotseses mõttes risti laua all. Kord oli mu reisikaaslane maganud diivanil, kuid enam polnud temast jälgegi. Minu kõrval meie tore majutaja. Ülejäänud pidulised olid vist ammu lahkunud. Mina lihtsalt põrandal. Mõned katkised klaasid laual, palju musti klaase, tühje pudeleid ja tüüpilist laga. Tundus, et olime mingi hetk öösel/hommikul tahtnud magama minna, sest diivan oli lahti lammutatud ning osad igal pool mööda tuba laiali. Meenuvad seigad, kuidas keegi võõras oli vahepeal tuppa astunud ja midagi karjunud, hoides kõlarit käes. Kõik olid ära vajunud loomulikult selle kõva võitu muusikaga. Meenusid ka plaanid ronida katusele päikesetõusu vaatama. Päeva jooksul meenus veel nii mõndagi. Loivasime kohvikusse C1 pannkooke sööma ja kuigi täna on pühapäev, otsustasime toredat õhtut korrata. Tegelikult polnud meil üldse plaani midagi erilist teha. Normaalsel ajal magama ja uuel päeval paar kohta üle tšekata. Siis aga sadas meie majutaja sõpruskond uksest sisse, tulles mingi bändi plaadi esitluselt ja juhtumisi tänu meie majutajale see bänd oma uue plaadiga eksisteeribki, seega oli mida tähistada. Sattusime tulihingeliste muusikutega õhtut veetma, ausaltöeldes oleme selle reisi jooksul tihti sääraste inimeste hulka jõudnud. Meie siiski reisikaaslasega võtsime rahulikult ja plaanisime varsti magama minna. Kell 4.30 hommikul andsime alla ja alustasime esimeste jookidega. See oli siis see hetk, kui eestlased peoga alustasid ning mille tagajärjel kogu maja selline hommikuks välja nägi. Ikka hoiame kodumaa mainet kõrgel. Pole tänu väärt.
Väljas on palav, lausa kuum. Samas saabumisööl oli 12 kraadi. Väga suur kontrast on siin päeva ja öö vahel. Üle pika aja sai tunda, kuidas külm tuul jaki alla puhub ning näpud sinakaks tõmbuvad. Ei olnud kodune, pigem väga halb. Päeval jälle ilma tugeva päikesekaitseta välja ei tasu astuda.
Sellised esmamuljed siis. Teeme aina edasisi plaane, millest peatselt kuulda annan.
