Lubadus

Võib-olla on veel mõni, kes pole minu reisikaaslasega kohtunud ning viimane aeg seda teha. Igatahes olen juba ammu lubanud ühe galerii koostada.

PS! Igal pildil on üks Eleri.

(puu kõrval)

(istub)

Ja lõpetuseks minu lemmik!

Otsad kokku

It's funny how the distance can make you feel close

And the things you lost are the things you want most

The weather's fine here, perfect shade of blue

I guess that's why I've been thinking of you

Kord sai tehtud otsus, millest räägin ka oma selle blogi esimeses sissekandes. Kätte on jõudnud viimane. Leidsin ma siis selle, mida otsima läksin?

Elukogemused, maailma nägemine, eemale saamine, tahtmiste ja tulevikusuundade paika panemine. Jah, olemas nad kõik on. Austraalia on kindlasti üks parimaid kohti, kuhu noor inimene minna saab otsides seiklusi, tööd ja soojakraade. Kogu riik on backpackeritele väga mugavaks muudetud. Ajutisi tööotsi leiab alati ning kui vähegi pealehakkamist, siis hätta ei jää. Ma usun, et kõige õpetavamad kogemused tulidki tööd tehes. See maailm seal on hoopis teine, pole ka imestada. On paljudki, mida pole blogis maininud, eelkõige, et kodustel süda ei valutaks. Kuigi ma ei arva, et oleksin aasta tagasi eriti sinisilmne olnud, siis nüüdseks pole sellisest omadusest kindlasti grammigi alles. Ma pole kindel, kas suudaksin seal töötamist korrata, kuid pole ka kordagi kahetsenud, et käisin ja tegin.

Eemale saamine on tihtipeale vajalik. Nagu enne tsiteeritud, siis just nii saab aru, mis kõige olulisem. Aasta tagasi olin segaduses mida kõikidest huvidest õppima hakata, kuhu minna, kuidas eesolevat elu organiseerida... Tänaseks on mu soovid ja lähituleviku plaanid igaljuhul selged. Tõepoolest, reisides saab pea selgeks.

Maailma nägemine on omaette kogemus. Reisimine paneb inimese hoopis teistsugusesse iseseisvustasandisse. Enam pole küsimus vaid peale kooli ise pelmeenide praadimises, vaid absoluutselt kõik - kuidas ja kus elad - on inimese enda kätes. Kuidas raha saada, seda hoida ja kulutada. Kuidas teise inimesega ööd ja päevad koos olla, arvestada ning mõelda rohkem kui vaid iseendale. Kuidas saada hädast välja ilma, et turvaline abi kohe kõrval aitamas oleks. Ja kahekesi on alati kõige parem. Sinu kõrval on inimene, kellega jagad igat laadi emotsioone, sest neid ikka esineb värvikalt 8 kuu jooksul. See on inimene, kes jääb kogu eluks ning peale neid reisimisi võin kindel olla, et kaugeks ei muutuks me ka erinevates maailma otstes elades.

Kui peaksin välja tooma meie reisi meeldejäävaimad hetked... Türgis lambipoodide vahel hirmutav ära eksimine või Brisbane'i äärelinnas oma massiivset kohvrit mäest üles vedamine või alla 12-aastaste piletiga rongide kasutamine (+ pileti ostmise jackpot) või Gold Coastil kookosega ühes päikesetõusu vastuvõtmine või jällegi järgmine hommik mingil võõral diivanil üles ärkamine, kui riided veel ookeanist niisked ning nahast käepael käe ümber kinni roostetanud. 5-tunnine poodi jalutamine või siis Christchurchi supermarketis käimine, mis lõppes mägederalliga. Suured mahlased Tasmaania kirsid, Melbourne'i tänavadiskod ja Scotty otsimised ja no... loomulikult 1806 baari lühtrid. :) Gin&tonic, After Eight, Bananarama... Kõige lõpetuseks - Bali. Suurepärased ajad, palju ilusaid mälestusi. Olen tänulik iseendale, et võtsin kätte ja tegin, kuigi oli kõhkluseid. Siiski eelkõige olen tänulik inimesele, kes tegi selle kõik minuga koos läbi ning keda on mõne aja pärast samuti Eestimaa pinnale oodata.

Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja lugesid!

PS. Kolin taas ümber oma vanasse nö emotsiooniblogisse: aureliaminev.blogspot.com.

Tomorrow is a brand new day

Let's go somewhere else

Just follow the sun

Tagasi koju

24. aprill 2011 7:12 - Melbourne

Tõusen püsti meeldivast seltskonnast. Asun oma lemmikus Melbourne’i baaris, mis ametlikult on juba üle tunni aja suletud. “Olen 7:35 tagasi” ega hakka hüvasti jätma.

7:22

Jooksen nagu segane. Teetööd. Pean ringiga minema. Southern Cross Station on siinsamas, täpselt käeulatuses, üle tee ja ma lihtsalt ei jõua ega jõua sinna.

7:28

Olen terminalis. Näen bussi, mis on juba rahvast täis. Selle bussi ees seisab tuttav neiu kahe suure kotiga ning vaatab lootuses peauste suunas. Jõuan hoopis seljatagant ning kukun kallistama. Pisaratevoolu pole lihtsalt võimalik peatada. Mismõttes ma olin 8 kuud eranditult iga päev ühe inimesega koos, jagasin rohkem kui oskan kirjeldada ning nüüd ta astub bussile ja sõidab ära. Lihtsalt lahkub.

Langen pingile istuma. Järsku tuleb ta uuesti bussist välja. Bussijuht oli öelnud, et minut on veel aega ja ta võib tagasi kallistama minna.

7:40

Saan sõnumi. Võtan tempo maha ja jään ärkavas Melbourne’is tänavapingile istuma, ise nuttes ja ülespoole vaadates. Läbi paksude puulehtede tundub, et tuleb päikeseline päev.

Ma käin mööda neid tänavaid, selles samas linnas, kus koos elasime. Käin kohtades, mille kõigiga on meil mingi lugu rääkida. Kuulan muusikat, kõike oleme koos kuulanud. Jõuan tagasi ajutisse koju ja padjas on veel sinu peajälg. Alustuseks ohkan raskelt ja siis jällegi muigan, ma nagu elaksin läbi rasket abielulahutust. Eelmisel õhtul läks vara jagamisele, kes mis kreemikesed ja šampoonid endaga võtab.

14:00

Ulatan vaevunult veeklaasini, mille targa peaga olin hommikuks valmis pannud. Veri on pohmellist paks ja väike toake alkoholiaure täis. Püüan virguda. Püüan rohkem. Niisiis, mis nüüd. Viimane päev Austraalias.

Korterikaaslane Steely on kogu vannitoa esise ala riideid ja linu kokku kuhjanud. Noormehel on käsil suurpuhastus. Aitaksin rõõmuga, kuid... ei ei. Ihuliikmed lausa keelduvad sellist ideed vastuvõtmast.

15:45

Kõnnin rutakal sammul Centrali poole, räägin näiliselt iseendaga.

“Vaadake, ma tõepoolest ei tea oma vana Melbourne’i aadressi postikoodi, tegelt ma üldse ei elagi seal, tegelt see on üldse mu viimane päev Austraalias. Mul on vaja see SIM-kaart aktiveerida, sest lubasin paari inimesega ühendust võtta. Ei, ma ei tea oma passikoodi ka peast. Kodus. Mul on isikukood peas (vist).” Vahet pole, laon talle rea numbreid ning mu uus SIM-kaart aktiveeritakse 10 minuti pärast. No kui lihtne on Eestis minna R-kioskisse ja osta Diili kõnekaart.

16:30

Saan James’iga kokku. Käime paarist kohast läbi, kust mul vaja asjatoimetusi teha, ostame head smuutit, istume sushikohta maha ning minu ees istub jälle üks inimene, keda järgmisena näeb kes teab millal, kui üldse.

19:02

Jälle selles bussiterminalis, seekord kõigi oma kottidega. Astun Skybusile, mis on siis transport kesklinna ja lennujaama vahel. Bussijuht muigab “Teid näeb siin päris tihti.” “Täna on viimane kord.”

25.aprill 2011 06:58 - Doha

15 000 kilomeetrist jääb järgi umbes 2700. Olen Euroopale juba päris lähedal.

Väljas on lämbe, kuum ning kuskil silmapiiril paistab tulnukateküla. Sellise kujuga pilvelõhkujaid pole ma veel varem näinud. Astun lennujaama - konditsioneer! Oma lendu ei hakka ekraanidelt veel otsimagi, aega on küllaga. Siiski seisatan nende ees. Barcelona, London, Pariis, Berliin, Stockholm. Tõepoolest, olen päris lähedal.

17:05 - lennul

Rohkem kui pooltühi lennuk. Kirjutan ja kuulan “Chakra Balancingi” plaadilt lugu “Heaven and Earth”, väljas on kohevad pilved ja päikesepaiste ning silmanurgast näen nagu keegi vaataks mind. Pöörates pea jõllitab mulle suurte silmadega otsa väike tõmmunahaline beebi. Ilus hetk.

26.aprill 2011 12:56 - Istanbul

Kuidas olla või kuidas käituda, kui kätte jõuab päev, millest oled 8 kuud mõelnud? Ma saan ise ka aru, et käitun üsna imelikult. Eile õhtul pidin rohelisest värvist lolliks minema. Dušši alt välja astudes valetas peegel mulle, et olen roheline. Vaatasin hosteli duššigeeli ja see oli samat värvi. Tekkis täielik paanikahoog, et olen ülekeha roheline. Ja ma ei saanud üldse aru, kas see on see roheline kuma (mis oli tingitud rohelisest põrandast, ustest, duššikardinast jne) või ma tegelt ka olin roheline. Läksin tagasi dušši alla end nühkima. Hetkel tunnen end üsna beež-pruunina.

Hommikuks panin endale 5 äratust + meeldetuletuse + palusin retseptsioonist, et mulle helistataks.

Jõudsin lennujaama enne, kui check in üldse avatakse.

Ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi käituda. Istun Gloria Jean’s Coffees, mis on täpseltsamasugune kiirkohvi koht nagu Starbucks, kuid teenindus on nagu kõrgklassi restoranis. Ma ei tea, kas Türgis on see nii erakordne kohvik või milles asi. Kui sisse astusin tormasid kaks teenindajat mulle lauda valima, tõid menüü ja nüüd käiakse iga 10 minuti tagant mu lauda lapiga üle tõmbamas. Samal ajal serveerides Chai teed papptopsis.

Nii, kell on 1:03 pm. On aeg lennule minna.

Justkui kivi langeb südamelt. Midagi on kõik see aeg puudu olnud, miski on alateadlikult pidevalt peas tiksunud ning nüüd oli rahu ja õnnetunne. Taas koos inimesega, keda vahel tunnen kõige rohkem enda kõrvale vajavat. Ilus Riia, soe ilm, kena vanalinn. Rikkalik hommikusöök, must leib! Bussijuht Kalle ja minu ekstaas, sest kuulen üle kaheksa kuu kedagi enda mitte tuttavat avalikus kohas rahumeel eesti keeles rääkimas ja see kõlas nii võõralt. Kuskilt mu kõrvalt kostub eesti keel!? Ning see pole selline olukord, kus Austraalias ütleks "Oi näe, keegi kodumaalt" vaid kõik ümbritsevad inimesed on normaalsete nägudega ja kui suud lahti teevad, kõnelevad samas keeles. Suurest erutusest jäin vanema härrasmehega pikemalt juttu rääkima, kes omal ajal Postimehes töötas ning vanu esimese Eesti aja ajakirju näitas.

"Tere tulemast Eestisse!" särab suur silt Läti piiril.

Bali

Lähtepunkt: Darwin

Sihtpunkt: Bali

Nagu ikka, soigun unnevajumise ja reaalse maailma vahel. Vägagi raputav öine lend. Ühel hetkel justkui kaoks pind jalge alt. Põgus hetk vabalangemist, mis õhulennuna vast päris pika kukkumise tegi. Keegi kiljatas ja stjuardess istus kramplikult juures olevale vabale kohale. Unest polnud enam juttugi. Vaatame reisikaaslasega üksteisele otsa, vahetult enne minekut soovitati meil mitte minna.

Soovitust kuulda võttes oleksime ilma jäänud ühest parimast reisi osast. Veetsime seal üle kahe nädala ja väga keeruline on kõiki sündmusi ühe sissekandega ära mainida, isegi minusugusel detailsel kirjutajal.

Juba esimesest hetkest oli raskusi igasuguste kauplejatega hakkama saada. Tuli meenutada Türgit ja seal õpitut. Põgenesime tualetti ja vahepeal välja kiigates tiirlesid ikka paar kohalikku ümbruses, oodates meid või õigemini meie rahakotte. Järgmiseks päevaks olime vanad kalad ning saime olukorraga professionaalselt hakkama. Seal kaubeldakse ikka kõigega. Peamiselt istuvad inimesed oma väikestes poodides ja hõikavad mida kõike neil on ning kui hea pakkumine on just nende hütis. Seal kõrval on rodu transpordi pakkujaid, kes üldiselt vehivad kätega nagu juhiks rooli ja ütlevad heleda häälega kiirelt “Taxi”. Kohtasime ka kauplejaid, kes pakkusid helikopterit, kuid ma siiani kahtlen selle tõepärasuses. Ja kolmas peamine rahateenimis viis oli spa. Neid jätkus iga nurga peal, kõigis hindades. Kuna esimesel päeval saabusime öölennult umbes 6 hommikul ja check ini sai teha alles 2 päeval, läksime otsisime sobiva spa ja võtsime kohe päris mitu protseduuri, mille ajal silm looja lasta.

Esimeseks peatuspunktiks oli Kuta, kus viibisime ehedas puhkuse hotellis suure basseini ja paljude turistidega. Kuta on ka põhiline koht, kuhu Balil minnakse. Hea lähedal lennujaamale, ranna ääres ning kõige odavam.

Teine pikem peatuspunkt oli Ubud ja kindlasti meie lemmik. Koht, kuhu kõik turistid minna ei viitsi, sest see asub Bali keskel, riisipõldude vahel. Tunduvalt rahulikum, ehedam, kenam ja eksootilisem koht otse Ahvimetsa kõrval. See on ka peamiseks paigaks spirituaalsetele tseremooniatele ja joogale, millega seoses kohtas seal ka vastavaid inimesi. Nende kohtumispaigaks Ubudis on kohvik nimega Kafe. Mina ütleks, et see on kohustuslik koht, kus peab Balil ära käima! Rääkimata sellest, et õhkkond on mõnus ja koht näeb hubane välja, kõik naeratavad ja tunnevad end koduselt, on kohvik tugevalt suunitletud ka rohelisele kasutamisviisile, iga teine söök on orgaaniline ja omatehtud. Sealsesse menüüsse kuuluvad kindlasti minu parimad Bali maitseelamused.

Kolmas koht, kuhu jäime lausa nädalaks, oli Seminyak ja seda eelkõige põhjusel, et mul oli pikaajaline soov surfamine ära proovida. Tehtud ta ongi. Tekkis juba hetkeline väikestviisi rutiin hommikul peale söömist otse randa minna, mis asus meie hotellist ümber nurga ning pool päeva vees veeta. Jällegi avastasime päris mitu head söögikohta, vedelesime basseini ääres, magasime kuidas jaksasime ning tundsime end nagu miljonärid (mida kohalikku raha arvestades olimegi 100 dollarit = 1 000 000 ruupiat), sest kõik on nii odav ehk lubada sai palju.

Peamised Bali templid ja kohad said läbi käidud. Mitmel korral kauplesime tänavalt transpordi ja sõitsime kohtadesse, kuhu turisti jalg tihti ei astu. Mul on siiani silme ees üks väike tüdruk, kes istus räpasel tänavanurgal viltusel pingil, hoidis pead põlvedel ning vaatas, kuidas kaks kukke tema ees maast teri nokivad.

Üheks ööks sattusime ka kohta nimega Sanur, mis pidi olema siis kõige kenama rannaga ja veidi kallim kuurortlinn, teisisõnu - seal oli tohutult igav ja me otsustasime kohe järgmisel hommikul jalga lasta.

Bali oli ideaalne reisi lõpetus. Lihtsalt lõõgastumine, heade söökide söömine ja end iga päev mudida laskmine. Film “Eat, Pray, Love” kajastab Bali täpselt sellisena nagu ta on. Sattusimegi seda filmi seal vaatama ja väga lõbus oli öelda “Oh näe, seal me täna käisime ju.” Mulle väga meeldib Bali juures ka inimeste tolerantsus. Ei eksisteeri sunniviisilisi abielusid ja inimesed on ka siis sõbralikud, kui sa nendega kauplema ei lähe. Mitmel korral mõne kohalikuga rääkima jäädes oli näha, et nad pole tegelikult sellised puuga pähe saanud lärmavad tumedad inimesed, nagu paistavad, kui sulle iga hinna eest oma kaupa pähe määrivad. Tegelikkuses nad jagavad maailmast nii üht kui teist, paljud jagasid soovitusi, mida kuskil teha, mõned hoiatasid meid teatud kohtade eest, autojuhid alati muretsesid, et endale ööbimiskoha leiaksime, kuigi nad selle eest lisaraha ei saanud. Ja täiesti uskumatu on muidugi see, mis summadega nad elama peavad. Nad teenivad kuus sama palju, kui me teenisime 5 tunniga baaris. Kõige õnnelikum amet on elevandijuhil, kes siis viib päevad läbi turiste elevantidega sõitma, ta teenib 2 000 000 ruupiat kuus, see on siis umbes 150 eurot. Enamus töökohtade maksimum on poole vähem.

Kõnnime Eleriga mööda Denpasari lennujaama umbes tunnike enne Austraalia lennule minemist. Minu pilk jääb pidama ühel tuttava näoga neiul, kes täpselt sama jahmunult mind vaatab. Käega õhku kompides leian kuskilt ka Eleri ja ütlen “Kuule.. kas see..?” ja jah! Tõepoolest, sakslasest tüdruk nimega Hanna, kellega koos Dampieri baaris töötasime. Uskumatu, peaaegu 5 kuud hiljem kohtume Indoneesia lennujaamas! See tekitas eriti eheda reisihullu tunde, kui juba lennujaamades tuttavaid nägusid näed. Ja jutustamist ning muljetamist oli küllaga. Niiet siiski, ei pruugi need “viimased kohtumised” sugugi viimased olla.

Parkla

"Küll mahub!"

Kohalik bensujaam

"Küll mahub!" 2

Sõidu pealt tabatud kohalik ehitaja

Kafe

Ubud

Monkey forest

Väike tigu

Sõidu pealt tehtud Bali tegelik elu

Kafe