Loen aina kirju, kuidas Eestis lund sajab ega jõua ka konditsioneeri kõrval istudes õhku ära ahmida. On saabunud 45 kraadi. See on ühe põhjamaalase jaoks päris ekstreemne. Minu igapäevased jooksmised jäävad aina hilisemate tundide peale, sest päevase päikesega on võimalik ka lihtsalt istudes kokku kukkuda. Olen siiski ka teinud täielikke eneseületusi ning otsustanud lõõmava päikese all väikse sörgi teha. Kui vee pudel ja muusika on kaasas, siis saab tehtud küll. Minumeelest ei saa seda enam higistamiseks nimetada, mis minu kehaga toimub. Rohkem nagu ujumas käimine, ainult maismaal. Eelmisel korral jäin oma tegutsemistega viimasele minutile, töö alguseni oli aega 15 minutit, ma jõudsin lõõtsutades ja läbimärjana dušširuumi, keerasin külma kraani lahti... Dušš tegi vaid imelikku häält. Vett polnud. Keerasin kuuma, ikka polnud. Olin end juba paljaks koorinud, mis tähendas, et jooksin rätiku väel retseptsiooni. "Vesi tuleb tagasi kell 5." Ahnii, mul hakkab siis töö. Olin juba täiesti lootusetus olukorras, kuni üks noormees, kes esialgu minu olukorda väga naljakaks pidas, ütles, et miks ma basseini ei hüppa. Olin täiesti unustanud, et elan ju kohas, kus on bassein. Niisiis kiire hüpe vette ja tormates tööle. Hakkama sain.
Tundub, et jooksmine on üks põnevamaid tegevusi, mida siin harrastada saab. Ühel õhtul, kui väljas täiesti pime oli, jooksin oma tavapärast rada ning nägin silma nurgast kuidas üks kuivanud põõsakuhi liikus. Jooksin edasi, võib-olla oli mõni väike loom või uss vms, mis mind enam ei puudutanud. Järgmisel hetkel nägin endaga paralleelselt suurt kängurut hüppamas. Ta vist arvas, et ma ajan teda taga. Nii siis otsustas ta olla kaval ning minu eest risti hüpates põgeneda. Vahva jooks oli.
Laadisin taaskord omajagu pilte ja videosi arvutisse. Enjoy!
Meie baar, kus töötame. Pildil olen tagaplaanil ja videos vist vaid üks sekund kuulub mulle, seega suurt rolli pole.
No comments:
Post a Comment