Pilbara Princess

Ma lihtsalt ei osanud oma postitusele paremat pealkirja välja mõelda. Pilbara on siinse piirkonna nimi ning me müüme baaris ülimalt nõmedaid roosasi kleepse, millele on kirjutatud "Pilbara Princess", need maksavad 7 dollarit. Täna teel Karrathast Dampieri oli ühe uue tüdruku, minu ning kohaliku sõbra vahel pikk ja põhjalik arutelu nende tühiste kleepsude üle, mille eest inimesed üle 70 Eesti krooni maksavad.

Me ostsime Sydney piletid ära - 29. detsembril sõidame minema. Raha tuli puhtalt tipist. Me paneme Eleriga tipid kokku, sest koos reisides ostame nii või naa pidevalt ühiseid pileteid, süüa jms. Piletid läksid maksma 997 dollarit, mis on hästi saadud. Siin on tipp ikka päris korralik boonus, Eesti rahas oleme kuu aja jooksul saanud üle 15 000 krooni, kahepeale loomulikult. Raha ei kulu ka, sest isegi kui väljas käime, ei pea me mitte kunagi ise endale jooke ostma, kas siis sellepärast, et keegi teeb välja või sellepärast, et on open bar.

Viimastel aegadel on päevitamine rohkem nalja tegemine, sest üle 15 minuti lihtsalt ei kannata lamada, nii kuumaks läheb. Praegu pürgib temperatuur juba üle 40. Üleeile oli 42, eile 40. Nii hüppasime vahel lausa 10 minuti tagant jälle basseini, sealt välja astudes läheb paar minutit, et ära kuivada ning siis hakkab juba vaikselt liiga palav. Päevitasime vist maksimaalselt tunnikese, kui välja arvestada basseinis logelemise ja ma nägin ikka õhtul välja nagu peet.

Baaris oli jälle üks ebatavaline nädalavahetus, kuid mitte seetõttu, et keegi eriline oleks esinemas käinud vaid hoopis omanik ja tema kaks poega sõitsid mitmeks päevaks kellegi pulma. Esialgu tundus tore, et saab vabamalt võtta, nüüd on aga hea meel, et nad naasevad, sest baaris läksid asjad käest ära. Õhtud täis baarikaklusi, mida meie kaks tööandjat - üks paks, teine lühike - ei suutnud ära hoida. Vahepeal kakles peaaegu terve baaritäis rahvast. Juba poole päeva pealt keelati shotide serveerimine ära ning me sulgesime baari varem, kui ette nähtud, sest olukord läks liiga hulluks. Eilegi ehk pühapäeval jäi baaris ühel hetkel vaikseks, muusika kästi maha keerata ning ma nägin ainult, kuidas eemal üks mees kedagi teist taob. Kannatajaks oli kohalik, mis tähendas teiste kohalike viha ja järjekordset hullumeelset möllu. Miks on olukord teistsugune, kui omanikud siin on? Hehe, kui keegi näeks, milline näeb üks omaniku poegadest välja, siis ta mõistaks. Ta on kõige suurem mees ja kõige suurem trenni fänn, keda ma elus näinud olen. Ma pole isegi näinud mitte ühtegi valjemat sõnavahetust, kui tema baaris viibib.

Nii palju siis seekord. Piltide koha pealt olen siiani laisk olnud. Ma luban, et ma panen need üles, millalgi...