On möödunud mõnda aega viimasest kirjutamisest. Elu siinpool kera on ikka töine, väsitav ja tore kõike korraga. Algas november ja ma ei suuda uskuda, et oleme siin kuu aega olnud. Tundub nagu... ma ei teagi, ajataju pole enam olemas, kuid tundub vähem.
Ühel päeval, kui Eleriga kahekesi linnas käisime, tekkis mul see tõeline Austraalia tunne. Nimelt sõitsime autoga läbi punakas toonis kõrbe lähima linna poole, et Halloweeniks vajalikke asju osta. Sõit oli mõnesmõttes ekstreemne - Eleri esimest korda vastaspoolses liikluses. Saime uskumatult hästi hakkama, isiklikult roolis olles oleksin pidevalt valel pool teed sõitnud. Kust me auto saime? Olen ma juba maininud, kui sõbralikud kohalikud on? Vist päris palju kordi. Siin on kaks väga lahedat Uus-Meremaalt pärit tüüpi, kes lihtsalt ütlesid, et võime nende auto võtta, kui soovime, nad on niikuinii tööl.
Baaris oleme kohanud igasugu värvikaid isikuid. Kõige rohkem püüan eirata pilude teenindamist, sest see nõuab aega ja püsivust. Nemad ei mõista mind ja mina neid. Üldiselt jäävad nad oma kodukeelele truuks ja üritavad kätega vehkides seletada, mida nad tahavad ning kui lõpuks kostub kuskilt sõna "beer", siis on asi jätkuvalt keeruline, sest meil on neid umbes 30 sorti, lisaks erineva suurusega klaasid. Eriti ei torma ma ka šotlaste juurde, sest nendegi aktsent meenutab rohkem mõnda muud keelt, kuid neid ei saa välimuse põhjal teistest eristada. Tegelikult pean ma sellega vist harjuma hakkama. Samuti leiab meie baarist iga kahe nädala tagant skimpy. Tegu on sellise neiuga, kes teenindab mehi bikiinides ja teeb muid paljastavaid tegusid. Uus skimpy saabuski täna ja väidetavalt peaks tal olema suurem sixpack kui enamustel meestel. Eks näis.
Seoses Šotimaaga saabus sealt kaks meie vanust tüdrukut. Kuna nad on varem töötanud hotellis, kus nende tööd järjepidevalt kontrolliti, siis ma aina imestan "Sellised vahendid on meil ka olemas või?". Nad on ilmselgelt liiga korralikud siinse koha jaoks, kuid eks keegi peab ju selle roka lõpuks ära ka koristama.
Niisiis, meie esimene Halloween. Olin vist meremees või midagi selle sarnast ja Eleri oli hipi. Ei midagi erilist ega originaalset, sest pidime siiski mõtlema mugavusele kuna oli ka tööpäev ja ei saanud suuri kesteabmis kostüüme selga tõmmata. Mitte, et ma seda väga tahtnud oleksin. Siiski uskumatult paljud inimesed võtsid siin Halloweeni tõsiselt. Ühel hetkel kui tellimuse olin ära võtnud ja end ümber pöörasin, uimerdas üleni valge ja verine räbalates mees karjudes minu poole. Jah, kõigil oli naljakas, sest ma ehmatasin. Loomulikult ehmatas ta mind hiljem veel, kui baari olime kinni pannud ning läbi pimeda maja hakkasin väljapääsu poole minema ja ta lihtsalt kuskil tooli peal istus. Kuid üldpildis oli vahva. Meie pidutsemine algas taaskord alles 12 öösel, peale pikka tööpäeva. Kuuluda töötajate hulka on tihtipeale privileeg, sest see tähendab erapidude korraldamist open bariga. Hommikune housekeeping tekitab see-eest hoopis teisi emotsioone seoses töötajate hulka kuulumisega. Sellest hommikust saadik pole ma kuigi lärmakas ega jutukas olnud. Kaotasin oma hääle. Mõni inimene võib-olla arvab, et olen eriti ebaviisakas, sest kui keegi mööda minnes küsib kuidas läheb (mida juhtub pidevalt), siis ma lihtsalt ei vasta vaid naeratan või sosistan, mida tihtipeale ei panda tähele.
Halloweenile järgnes veel üks suur päev. Nimelt külastas Dampieri bänd Karnivool, millest ma varem midagi kuulnud polnud. Arvasin, et lihtsalt mingi kohalike kuttide kamp, kes igat pakkumist väikses kohas esineda ära kasutavad. Inimesi oli siiski taakord 600 ringis ning mina sain parima vaatega koha live'i nautimiseks - välibaar. Peale seda, kui nendega igasugu lollusi korda saatsime, sain täna hommikul teada, et bänd läheb Euroopasse tuurile ja mitte esimest korda ning google andis kuidagi uskumatult palju vastuseid. Mõtlen siiani, et on need ikka samad tüübid, kellega kõige koledamate grimmasside võistlusi pidasime, kelle hotellituppa natuke liiga palju inimesi end pressida üritas, kellele pähkleid moosi ja apelsiniga sisse söötsime ja palju muudki tobedat, kuid lõbusat. Millegipärast jutud -30 kraadisest ilmast ja pidevast pimedusest paneb päris paljud inimesed mõtlema, et võiks Eestit külastada ning nii kaalusid noormehed, kas Eestis laivi andmine tasuks end ära või mitte. Ausaltöeldes polnud mina neist varem mitte midagi kuulnud, kuid muusika oli super, seega poleks mul midagi selle vastu kui näeksin neid ka Eestis.
Meie töögraafiku koostaja vist aimas, et küllap need Eesti neiud tähistavad kahte suurt õhtut korralikult ning nii me saimegi Eleriga endale vaba päeva. Hommikul lahendasime müsteeriumeid, päeva magasime maha ning õhtul ajasime känguruid taga. Lähen nüüd jälle magama, sest homme tuleb taaskord suur päev. Kuid seekord kohe täitsa täitsa suur. Üle Austraalia tähistatakse Melbourne Cupi, mis on siis eriti suur hobuste võidujooks. Telekas räägitakse juba nädal aega pea igas saates, et mida sel päeval kanda ja eriti tähtsad inimesed lähevad sündmust muidugi koha peale vaatama. Ka meie baaris on rahade panustamine ja kihlveod igapäevane nähtus. Homme on taaskord viimne kui üks tüdruk tööl, arvatavasti isegi omanikud ja tööandjad. Housekeeping on erandkorras kell 7 hommikul, ma ei tea mis siis toimuma hakkab.
Tahtsin täna tegelikult ka pilte lisada, mida on meil juba paras ports tekkinud, kuid üks probleem on see, et ma ei viitsi neid hetkel arvutisse tõmmata ning teine probleem on see, et need kõik pole minu fotokas. Eks millalgi tegelen sellega. Tõmban nüüd otsad kokku ja lähen magama.
No comments:
Post a Comment