Uskumatul kombel saime 4 päeva töölt vabaks ning see, mis meid ootas, oli veelgi uskumatum. Ei oska muud öelda, kui et imeline, mida India ookeanil ja Austraalia mandril pakkuda on. Nii hea tunne oli asjad kokku pakkida, need autosse visata ning end koduselt kahekesi tagaistmel sisse seada. Varuks oli ostetud igasuguseid maitseelamusi, sest ees ootas 5-6 tundi sõitu. Keset kuuma kõrbe, kohates metsikuid kängurusid, lehmi, kitsi, lambaid. Peatusime kõige üksikumates ja õudufilmimaigulistes bensujaamades. Ainult meie auto keset kõrbe asuval teel, mis oli pulksirge ning nii pikk, kuni silmapiir ulatus. Sõitsime päikesepaistes, loojangus ja pimeduses. Jõudsimegi kohale. Tekkis tüüpilise puhkuse tunne, kui saabud kottidega ilusa hotelli fuajeesse, mille ees on valgustatud palmid. Vahe oli selles, et ratastepõrin oli asendunud ühe õige backpackeri seljakoti lohisemisega maas. Saime siis tuppa, mis pani mind üle pika aja tundma, et olen inimene. Meie oma dušš, oma köök, pehme ja suur voodi... Oi kui ammu pole neid asju kohanud. See hotell oli niisamagi üks parimatest, kuhu sattunud olen. Kuna me polnud ainult kahekesi, siis hotellitoa asemel seadsime end sisse väiksesse majja. Väljast nägi too hotell välja nagu pisike ilus küla. Õhtu polnud kaugeltki veel läbi. Läksime Exmouthi kohalikku baari, mida ei anna meie omaga võrreldagi. Oli huvitav olla teisel pool letti ja teha omi tellimusi.
Kõige toredamad hetked värvikate õhtute juures on ikka need, kui inimesed muutuvad näljaseks ning on söögi nimel valmis kõike tegema. Saabusime ühel hetkel tagasi hotelli, avastasime sleepwalkeri menüü, võtsime telefoni ja tegime tellimuse "Kogu menüü palun." Telefonis vastati, et küüslauguleiba kahjuks pole. "Heaküll, aga kõik ülejäänud asjad." Nii käidi meie ukse taga mitu korda kandikute viisi süüa tuppa toomas.
Hommikul võttis meid vastu päikesepaiste, äratav mullivann ning rahulikud toimetused, sest oli aeg avastada teisigi kohti. Nii sõitsime läbi mitmeid randu, rahvusparke ja kõrgeid mägesid. Rannad olid lihtsalt imelised! Helehelesinine vesi, täiesti valge liiv, tõeline paradiis. Sõime värskeid puuvilju, kookoseid, snorgeldasime ja avastasime korallimaailma ehk tundsime elust mõnu. Tühjade kõhtude täitmiseks otsustasime ise õhtuks sushit teha, mis oli lihtsalt ideaalne nautimaks seda meie hotelli terrassil, loojuva päikese kõrval.
Hotellis oli ülimalt kena baar-restoran, kus avastasime kokteilimenüü, ahhetasime oma kümme minutit, kui isuäratavad need ikka tundusid ning otsustasime siis kogu menüü algusest lõpuni ette võtta. Kuna jätsime Eleriga vist kelneripoisile hea mulje, jõudsid ka mitmed tasuta joogid meie lauale. Minu lemmik oli Banana Rama. See on piisav põhjus, et sinna tagasi minna. Ka inimesed muutsid sealse olemise eriti mõnusaks. Sama kelneripoiss istus peale tööpäeva meie seltskonda ja nii võis alata pikk jutuajamine housekeepingust ja hingetu naermine, kuidas koristades ikka üht või teist asja näiliselt ilusaks saab teha.
Mis toredaid asju võib juhtuda peale kokteilimenüü läbi proovimist. Miks mitte kiskuda riided seljast ja teha üks pesuväel hüpe basseini. Seejärel joosta ka ookeanisse ning siis vedeleda hommikutundideni mullivannis.
Uus päev, uued seiklused. Meid ootas Coral Bay. Väike killuke paradiisi Austraalia läänerannikul. Palmid ja rannabaarid, kalarestoranid ja basseinid. Lumivalge liiv, oma 50 meetrit põlvini kristallselget vett ning seejärel järsk sügavus, mis peidab endas imeilusaid koralle ja veeelu. Snorgeldasime vahepeal nii kaugele, et rannas asuvat jahti oli vaevu näha. Selle tegevusega ma unustasin kõik muu, aina järgnesin hiigel kilpkonnadele ja veel ilusamatele värvidele, mis ees särasid. Minu tippsündmuseks jäi ikka see, kui otsustasin, et hakkan hiigelkilpkonna jälitama ja teda ka peaaegu puudutasin, aga siis otsustasin ikka, et äkki häirin ja parem tiirlen niisama tema ümber. Sukeldusime veel korallide vahele ja leidsime igasuguseid huvitava väljanägemisega kalakesi. Väietavalt elavad seal haid ja delfiinid, kuid samuti väidetavalt pole keegi seal kunagi haide söödaks saanud, seega võisin end vast turvaliselt tunda.
Meie õhtud pole mitte kunagi igavad. Otsustasime ühe öö veeta backpackeris, mis oli siis minu esimene kogemus. Hoopis teine seltskond, õhkkond ja elu, kui meie imeilusas Exmouthi hotellis. Kui pudel veini oli ära lahendatud, hakkasid sündima taaskord üha põnevamad ideed. Kuidas saada madratsid randa? Meil oli plaan seal ööbida. Niisiis olime teisel korrusel, retseptsioonist madratsitega välja minna poleks arvatavasti lubatud, seega oli vaja nuputada viis, kuidas akentelt võred eest saada ning madratsid alla visata. Palju tegemist, palju nalja. Lõpuks saime oma madratsid (ja linad!) randa. Täiendasime pudelivarusid ja nautisime tähti, mis tund tunni järel meid aina rohkem uinutasid kuni täielikult magasime. Ärkasin mingi kõva kohina peale. Avasin silmad ja kargasin sekundiga püsti, sest meie poole uhas suur laine. Olime täiesti unustanud tõusu ja mõõna. Nii siis jõudsime hommikuks ikkagi tubadesse. Kuidas madratsid selleks hetkeks kuivana voodites olid? Ei oska öelda...
Olid meeldejäävad 4 päeva! Nüüd veel mõni nädal jäänud ja siis juba tempoka eluviisiga Sydney ootab meid. Maakad saavad varsti taas linna.
PALJU ÕNNE! Oli Eleri sünnipäev.
No comments:
Post a Comment