Meil on uudiseid. Meil on töö! Istun hetkel rohkem kui 30 kraadises kuumuses meie uue töökoha väliterrassil. Kõik juhtus üleöö ja vägagi ootamatult.
Saabus kiri, et meid oodatakse. Millal? “Homme läheb lennuk.” Ja nii me maandusime keset lagedat kõrbestunud pinda. Lennukist avanes siiski vapustav vaade päikeseloojangule, kõrbele, paarile hädisele oksakese kuskil kasvamas ning lennukist väljudes sisenesime meeletusse soojusesse. See oli kõigest õhtu. Olime jõudnud täiesti teise Austraalia otsa. Western Australia põhjaosasse. Motell, kus töötame, asub täpselt ookeani ääres.
Meie uus töö näeb ette koristamist ja baaris töötamist. Esimesel päeval pidi olema rahulik päev, mil alles õpime kõike tundma ja teeme lihtsamaid asju. Mida aeg edasi, seda rohkem end koduselt tundsime ja kokkuvõttes olime mõne tunniga täiskohaga tööl. Esimene päev kestis 13,5 tundi! Ja tempo koguaeg. Kõlab kurnavalt? Ei, ei, ei. See on lihtsalt meeletult vägev! Töö on lõbu, siin on need asjad nii. Tippi aina tiksub, tunnipalk on suurepärane. Oma esimese päevaga teenisime Eesti miinimumpalga. Kuigi maksud lähevad sealt maha, peaks need Eestis tagasi saama.
Kui keegi on näinud filmi “Kole koiott”, siis kujutab ta väga kenasti ette, milline on meie töö. Me ei tantsi küll lettidel, aga siiski leti taga, muusika üürgab nii, et ei kuule enda mõtteidki, pudel pudeli järel vaja serveerida, erinevatesse nurkadesse tõmbad korgid lahti, riided, käed ja kõik ülejäänu on õlut ja muid jooke täis... Ja kliendid. Paar üksikut pealetükkivat oli ka, kuid enamjaolt on toredad inimesed. 90% selle linna elanikest on mehed ehk päevas peale töötajate näeb umbes 4-5 naist kogu meestekarja vahel. Ja arvestades, et mehed on enamjaolt ehitajad või millegi kaevajad, näevad nad ikka uskumatult head välja. Austraalia mehi on õnnistatud.
Sain just oma uue nädala graafiku. Pärast peaaegu 14-tunnist päeva tundub kõik imelihtne. Üks päev nädalas on vaba ka. Hetkel meil siin internetti pole, kuid see peaks saabuma lähi nädalatel (siiski ei tasu loota, siin käivad need asjad nii nagu nad käivad, omas tempos).
Minu nimi on Anna ja Eleri on Lily, muud siinsetele inimestele selgeks teha ei suuda. Isegi töögraafikus on meil need nimed. Minu nimi on küll õige, aga kui keegi Eleri kohta küsib ja räägib Lilyst, siis läheb ikka veidi aega, et mulle kohale jõuaks kellest juttu. Ja loomulikult arvavad kõik, et me oleme õed - klassika. Imekspandav on see, et me pole esimesed Eesti tüdrukud, kes selles baaris on töötanud. Ja rääkides teistest tüdrukutest, kõik on sõbralikud ja hoiavad kokku. Nende abivalmidus tekitas kohe alguses tunde “Huh, polegi nii hull, ma saan hakkama.” Aga tempo on korralik. Klient kliendi järel ja kui vaba hetke on, siis tiir baarile peale, tuled umbes meetrise klaasikuhjaga tagasi, mustad nõud pessu, puhtad välja, sorteeritud, ruttu külma ja järgmised kliendid. Me pole veel proovinud tubade koristamist. Arvatavasti see nii elav ja lõbus pole.
Kokkuvõttes - paremat tööd annab otsida. Loomulikult on hetki, kui miski saab otsa ning peame taha lattu sellele järgi minema ja järsku olles kogu sellest lärmist eemal, saab mõelda omi mõtteid, mis mõjuvad vahel kurvana. Just kui mõelda inimestele, keda igatsen. Kuid sukeldudes taas baarimelusse, elad sa hetkes. Peast käivad läbi vaid erinevad Austraalia õlud, mitte midagi isiklikku.
Ma pean veel midagi ära mainima - ma olen alati tahtnud astuda sisse uksest, mille peale on kirjutatud “Staff” ja näha, mis maailm seal taga on. Päris põnev. :)
Viies päev.
Mulle lihtsalt nii väga meeldib see koht! Käisime eile rannas. Kristallselge vesi, just selline, millest sopastel talvekuudel Eestis unistasin ja see on vaid paari minuti kaugusel! Piisas tunnikesest päevitamisest, et endale päris korralikud randid saada. Päike on siin meeletult kõrvetav. Kasutame vähemalt 20stt päikesekaitset.
Kõik saab iga päevaga aina rohkem selgeks. Baaris leidub ka klientide seas juba tuttavaid nägusid, mõne käest ei pea enam isegi küsima, mida ta soovib. Tüdrukud, kellega koos töötame on toredad. Mitte ühtegi halba sõna ei ole siiani öelda.
Oleme nüüdseks proovinud ka housekeepingut. See algab iga hommik kell 8 ja kestab seni, kuni kõik tehtud saab ehk umbes 2-3 tundi. Mida rohkem töötunde, seda rohkem palka, seega on täitsa tore end mõnes hotellitoas veidikeseks teleka ette pikali visata, raha aina tiksub. Palk on siin tõesti uskumatult hea. Ma pole veel kuulnud, et kuskil nii hästi teenitaks. Isegi hästi tasustatud farmist teenime nädalas umbes poole rohkem. Ja me ei pea põõsaste vahel roomama. Siin on töö tegemine kõige lõbusam tegevus. Vaba päev on hea, sest siis saab end välja magada, kuid muud suurt midagi selle päevaga peale ei oska hakata.
Me elame karbis. Selline ühekorruseline valge karp, kus on 3 tuba. Igal toal oma eraldi vannituba. Kusjuures, meil taaskord vedas. Meie karp on kõige uuem, puhas ja kena mööbliga (isegi telekaga!), aga paljud teised töötajad peavad elama vanades, kasutama ühist dušširuumi jne. Kuigi tegelikult eriti vahet pole milline see tuba on, me oleme siin niikuinii vaid siis, kui magame.
Võimalik, et saame lähipäevil interneti, sest võib-olla saame teiste töötajatega linna minna ja netipulga osta. See oleks tore, sest tunnen puudust mõndade inimestega suhtlemisest, kuigi olgem ausad, aega selleks on üsna vähe.
Hetkel ongi mul vaba päev. Nagu ikka, siis see sattus mu lemmikule päevale nädalas - kolmapäevale. Mul läheb alati hästi neil päevadel. Väljas on 35-38 kraadi, kuid väidetavalt peaks detsembriks ulatuma lausa 50ni, huhhuuu, tänan taaskord inimest, kes leiutas konditsioneeri! Huvitav kas detsembris piisab vaid 10 minutist päikse käes, et pruuniks saada? Detsembris... veider on seda öelda, sest selle sõnaga meenub mulle vaid pakane, villased sokid ja uudised sellest, kuidas üks või teine sõiduk end kuskilt välja ei suutnud ajada. Kuid see talv tuleb teistsugune. Peale aastatagust lumeüledoosi soovisin, et mul oleks vähemalt üks talv, mil ma ei pea külmetama ja lund nägema. Pole vist vaja karta, et see soov ei täitu. :)
No comments:
Post a Comment