Härra Xavier Rudd tõi endaga mitmepäevase melu, kõige kiirema ja lõbusama baariaja, rannapeod ning loomulikult meeleoluka muusika. Juhtunud on nii palju, et ma ei oska kuskilt alustada, kuid rääkides siis üleüldises pildis.
Reedel baaris toimunu kohta tahaks öelda "oli väga kiire", kuid see ikka ei edasta seda, mis seal tegelikult toimus. Viimne kui üks tüdruk oli tööl, kõik ühes kohas hunnikus teenindavad inimesi, keda tundus olevat lõputult. Kohal oli 600 inimest kontserdi tõttu, pluss veel iga reedene rahvamass. Mul on tunne nagu reede oleks kestnud nädalaid, see päev lihtsalt kestis ja kestis, oli tihe ja sündmusterohke. Võib-olla just sellepärast tundus nii, et meie jaoks algas reede alles 12 öösel, kui töö lõpetasime.
Inimesed hea muusika keskel olid peamiseks põhjuseks, miks oleksin tahtnud, et Xavier vähemalt nädala siin peatuks. Kuid nüüdseks on see läbi ja meeles on palju toredaid hetki kambakesi kätega šokolaadikoogi kallale minekust, tantsimisest, ise kokteilide välja mõtlemisest jne jne jne.
Mis oli suure lõbu tagajärg? Sissemagamine. Ja mitte ainult korra. Topelt ühe päeva jooksul! Hommikul käidi meie ukse taga 2-3 korda, ma olevat isegi istukile tõusnud ja midagi rääkinud, kuid ise üldse ei tea. Igatahes olin endale huvitava rõivastuse selga ajanud, sest ärkasin hoopis teistmoodi, kui eelneval päeval riides olin. Seejärel ajas ka mu reisikaaslane endale jalad alla ning ta sai alles söögisaalis teada, et oleme tund aega sisse maganud ja kokku umbes 2 tundi üleüldse maganud. Ma polnud ainus, kel riietusega seoses endale küsimusi tekkis. Nimelt avastas Eleri poole päeva peal, et tal on kaks paari lühikesi pükse jalas. Ju siis kiiruga sai ikka korralikult riidesse pandud.
Peale imelisi koristustunde suundusime otse tuppa, otse voodisse ja hetkega magama. Järgmine hetk seisis üks prantslane meie ukse peal ja ütles, et ma peaksin juba kümme minutit tööl olema, kell on viis läbi. Kargasin püsti ja jooksin otse baari, kus oli üsnagi tihe aeg ehk ma hakkasin sekundi pealt klienti teenindama. Viimane muigas ja küsis, kas ma magasin. Mul oli meik näos laiali ja silmad kottis, sest astusin tõepoolest 2 minutit tagasi voodist välja.
Veel üks huvitav asjaolu, millega eile kokku puutusime - kohtasime baaris taaskord eestlasi (ma ei suuda praegu meenutada, kas eelmisest korrast kirjutasin). Ja mitte ainult ühte, vaid neid aina tuli ja tuli uksest sisse, kokku võis neid olla umbes 10 ning väidetavalt elab linnas veel umbes 30 eestlast. Kõik mehed. Täiesti uskumatu! Vahel mul on tunne, et ma ei leia Eestis ka kõigi idanaabrite keskelt nii palju eestlasi, kui siin, olles täiesti suvalises Austraalia väikelinnas.
See suvaline väikelinn on eksootilisest küljest väga rikas. Siin hüppavad õhtuti ringi kängurud, päeval lärmavad papagoid (nad pole üldse enam nii armsad, kui seda kohutavat häält teevad) ning jahiga merele minnes võib kohata haisid, delfiine või vaalasid. See on meie järgmine plaan, mille kavatseme ühisel vabal päeval ära toestada - minna jahiga sõitma. Nii palju, kui baari külastajad rääkinud on, peaksid siin lähedal väga ilusad saared asuma ning pea iga kord näevad nad delfiine. Haisid juhul, kui snorgeldama või sukelduma minnakse (mina seda nendega koos proovida ei taha, kuid väidetavalt on siin nii palju väiksemaid kalasid, et nad on ennast täis söönud ega ole inimestest huvitatud).
Nii palju siis seekord. Kahe päeva pärast lahkub siit üks meie lemmikutest tüdrukutest, kes on inglane ning plaan on tema lahkumise puhul natuke lõbutseda. Mul on niikuinii homme vaba päev, seega pole probleemi taaskord päikesetõusuni hea seltskonnaga aega veeta.
No comments:
Post a Comment