Elu Dampieris

Härra Xavier Rudd tõi endaga mitmepäevase melu, kõige kiirema ja lõbusama baariaja, rannapeod ning loomulikult meeleoluka muusika. Juhtunud on nii palju, et ma ei oska kuskilt alustada, kuid rääkides siis üleüldises pildis.

Reedel baaris toimunu kohta tahaks öelda "oli väga kiire", kuid see ikka ei edasta seda, mis seal tegelikult toimus. Viimne kui üks tüdruk oli tööl, kõik ühes kohas hunnikus teenindavad inimesi, keda tundus olevat lõputult. Kohal oli 600 inimest kontserdi tõttu, pluss veel iga reedene rahvamass. Mul on tunne nagu reede oleks kestnud nädalaid, see päev lihtsalt kestis ja kestis, oli tihe ja sündmusterohke. Võib-olla just sellepärast tundus nii, et meie jaoks algas reede alles 12 öösel, kui töö lõpetasime.

Inimesed hea muusika keskel olid peamiseks põhjuseks, miks oleksin tahtnud, et Xavier vähemalt nädala siin peatuks. Kuid nüüdseks on see läbi ja meeles on palju toredaid hetki kambakesi kätega šokolaadikoogi kallale minekust, tantsimisest, ise kokteilide välja mõtlemisest jne jne jne.

Mis oli suure lõbu tagajärg? Sissemagamine. Ja mitte ainult korra. Topelt ühe päeva jooksul! Hommikul käidi meie ukse taga 2-3 korda, ma olevat isegi istukile tõusnud ja midagi rääkinud, kuid ise üldse ei tea. Igatahes olin endale huvitava rõivastuse selga ajanud, sest ärkasin hoopis teistmoodi, kui eelneval päeval riides olin. Seejärel ajas ka mu reisikaaslane endale jalad alla ning ta sai alles söögisaalis teada, et oleme tund aega sisse maganud ja kokku umbes 2 tundi üleüldse maganud. Ma polnud ainus, kel riietusega seoses endale küsimusi tekkis. Nimelt avastas Eleri poole päeva peal, et tal on kaks paari lühikesi pükse jalas. Ju siis kiiruga sai ikka korralikult riidesse pandud.

Peale imelisi koristustunde suundusime otse tuppa, otse voodisse ja hetkega magama. Järgmine hetk seisis üks prantslane meie ukse peal ja ütles, et ma peaksin juba kümme minutit tööl olema, kell on viis läbi. Kargasin püsti ja jooksin otse baari, kus oli üsnagi tihe aeg ehk ma hakkasin sekundi pealt klienti teenindama. Viimane muigas ja küsis, kas ma magasin. Mul oli meik näos laiali ja silmad kottis, sest astusin tõepoolest 2 minutit tagasi voodist välja.

Veel üks huvitav asjaolu, millega eile kokku puutusime - kohtasime baaris taaskord eestlasi (ma ei suuda praegu meenutada, kas eelmisest korrast kirjutasin). Ja mitte ainult ühte, vaid neid aina tuli ja tuli uksest sisse, kokku võis neid olla umbes 10 ning väidetavalt elab linnas veel umbes 30 eestlast. Kõik mehed. Täiesti uskumatu! Vahel mul on tunne, et ma ei leia Eestis ka kõigi idanaabrite keskelt nii palju eestlasi, kui siin, olles täiesti suvalises Austraalia väikelinnas.

See suvaline väikelinn on eksootilisest küljest väga rikas. Siin hüppavad õhtuti ringi kängurud, päeval lärmavad papagoid (nad pole üldse enam nii armsad, kui seda kohutavat häält teevad) ning jahiga merele minnes võib kohata haisid, delfiine või vaalasid. See on meie järgmine plaan, mille kavatseme ühisel vabal päeval ära toestada - minna jahiga sõitma. Nii palju, kui baari külastajad rääkinud on, peaksid siin lähedal väga ilusad saared asuma ning pea iga kord näevad nad delfiine. Haisid juhul, kui snorgeldama või sukelduma minnakse (mina seda nendega koos proovida ei taha, kuid väidetavalt on siin nii palju väiksemaid kalasid, et nad on ennast täis söönud ega ole inimestest huvitatud).

Nii palju siis seekord. Kahe päeva pärast lahkub siit üks meie lemmikutest tüdrukutest, kes on inglane ning plaan on tema lahkumise puhul natuke lõbutseda. Mul on niikuinii homme vaba päev, seega pole probleemi taaskord päikesetõusuni hea seltskonnaga aega veeta.

Xavier Rudd

Teate küll seda tunnet, kui kauaoodatud kuupäev hakkab saabuma, tegemisi tuleb aina juurde, kõik siblivad ja sagivad ringi tehes viimaseid ettevalmistusi ning sa kuuled pidevalt kedagi lausumas "Tänane õhtu tuleb pöörane, pane vaim valmis". Ja siin ta ongi, Austraalias väga populaarne laulja - Xavier Rudd, kes tõi siia väikelinna massiliselt inimesi.

Eilse õhtu puhul palgati meile lisajõude. Ma töötasin teises kohas, väikses välibaaris, kust avanes hea vaade kontserdile. Muusika oli mõnusalt rütmiline, inimesed särasid, isegi meie kolmekesi möllasime leti taga. Ma panin ka meie paksukesest tööandja tantsima. Töötasin eile ühe saksa tüdruku ja kohaliku mehega, kes ei kanna kunagi kingi ja on vast loomulikult tekkinud rastadega. Maailm on väike ja H&M suur, nii me saabusime selle sakslasega tööle samade särkidega. Ja eestlased veel arvavad, et kui nad Helsinkisse riideid ostma lähevad, siis nad on hästi originaalsed, haha.

Käisime lõpuks ka "linnas" koos ühe ameeriklase ja prantslannaga. Ostsime endale blendri ja nüüd põristame sellega endale smuutisi, kui aega on. Loomulikult ostsime kottide viisi süüa ja sokke, mis kuluvad tööd tehes meeletult kiiresti.

Seistes toidupoe järjekorras, vaatas ees olev mees meie poole ning ütles, et oleme ju need tüdrukud sealt baarist. Meil polnud õrna aimugi, kas oleme temaga tutvunud, kuid tema igaljuhul teadis, et oleme Eestist, kus Austraalias juba käinud oleme ja kuhu minna kavatseme ehk kumbki meist olevat temaga rääkinud, kuid... Jah. Ta kinkis meile DVD, see selleks. Meie vabanduseks on see, et kui sa räägid päevas nii paljude inimestega ja tihtipeale ka sama juttu, siis on väga raske meelde jätta mis oli tema või tema nimi, kellele ma rääkisin nii palju ja kellele mitte midagi. Samal ajal on tekkinud ka meeldejäävamaid semusid, kes ei pea enam baari saabudes küsima, mida nad tahavad, vaid kohe serveerin neile nende tavapärased joogid. Ja niiviisi teenib kenasti tippi. Paaril korral on esinenud ka olukordi, kui keegi midagi minu käest küsib ning mina mingi hetk vastu küsin, et kust kandist ta siis ise pärit ning ta vastab, et ma just veerand tundi tagasi küsisin seda. Õnneks on siinsed inimesed toredad ja mõistavad meid, vähemalt püüavad.

Seoses blenderiga. Enam ei kao söögisaalist vaid toit siis kui sööme, vaid nüüd me tassime sealt ka nõusid ja puuvilju minema. Täielik söögisaali tühjaks eksportimine, ise ainult naerame ja oleme väga rahul.

Eilne õhtu oli pikk ja üldiselt on housekeepingud peale sellist õhtut/ööd väga rasked, kuid täna sattusin kahe nii lõbusa tüdrukuga kokku, et koristamisest sai komöödia. Nalja leidsime igas asjas. Selliseid housekeepinguid võiks lausa ootama või igatsema hakata.

Tänane õhtu tõotab tulla pöörane, sest eile oli neljapäev ja hullumeelne, kuid täna on sellele kontserdile lisaks veel iga reedene tavapärane hullumeelsus. Kõlab põnevalt. Nüüd kiire power nap ja siis tööle!

Sellise tempoga aeg lihtsalt lendab, juba oleme siin pool kuud olnud, uskumatu.

"Do all estonians eat so much?"

Sööme palju, joome palju - kui Eesti tüdrukud tulevad, siis hoia oma toidul silm peal. Mõtlesime, et lähme täidame asjalikke pabereid. “Ah, käime enne söömas.” Käisime söömas. “Läheks käiks poest ka enne läbi.” Käisime poest läbi, ostes eriti suure küpsisekarbi, et see kohe otsa ei saaks. “Sööks küpsiseid teega.” Tagasi söögisaali. Kaks minutit ja family pack oli söödud. “Niisiis, mida me alguses tegema pidime?”

Üks püsiklientidest ütles, et eelmised eestlased olevat olnud samasugused õgardid. Ikka ehtne talurahvas.

"Vaese mehe banaan"

Jah, see on õun. Lihtsalt veidi omamoodi sort.

Rääkides veel elust. Pea iga õhtu lähevad töötajad peale baari sulgemist kuhugi edasi aega veetma, näiteks randa. Ja vahel tuleb omanikul tuju end täis juua nind öelda “Tüdrukud, kõik joogid on täna baaris teile tasuta!” Hurraast saavad rasked ohked, kui jõuab hommik ja housekeeping. Ohjah, raske oli. Ma tegin võimalikult palju asju istudes. Isegi tolmuimeja Henryga sain istudes toa üle tõmmatud.

Time to move on

Vabandused vabandused, et pole nädalake midagi kirjutanud. Elu tegi ootamatu pöörde ja olime seni internetita. Olen vahepeal ikka blogi kirjutanud ega hakka kirjutisi muutma, saabuvad sellisena nagu algselt kirjutasin.

Meil on uudiseid. Meil on töö! Istun hetkel rohkem kui 30 kraadises kuumuses meie uue töökoha väliterrassil. Kõik juhtus üleöö ja vägagi ootamatult.

Saabus kiri, et meid oodatakse. Millal? “Homme läheb lennuk.” Ja nii me maandusime keset lagedat kõrbestunud pinda. Lennukist avanes siiski vapustav vaade päikeseloojangule, kõrbele, paarile hädisele oksakese kuskil kasvamas ning lennukist väljudes sisenesime meeletusse soojusesse. See oli kõigest õhtu. Olime jõudnud täiesti teise Austraalia otsa. Western Australia põhjaosasse. Motell, kus töötame, asub täpselt ookeani ääres.

Meie uus töö näeb ette koristamist ja baaris töötamist. Esimesel päeval pidi olema rahulik päev, mil alles õpime kõike tundma ja teeme lihtsamaid asju. Mida aeg edasi, seda rohkem end koduselt tundsime ja kokkuvõttes olime mõne tunniga täiskohaga tööl. Esimene päev kestis 13,5 tundi! Ja tempo koguaeg. Kõlab kurnavalt? Ei, ei, ei. See on lihtsalt meeletult vägev! Töö on lõbu, siin on need asjad nii. Tippi aina tiksub, tunnipalk on suurepärane. Oma esimese päevaga teenisime Eesti miinimumpalga. Kuigi maksud lähevad sealt maha, peaks need Eestis tagasi saama.

Kui keegi on näinud filmi “Kole koiott”, siis kujutab ta väga kenasti ette, milline on meie töö. Me ei tantsi küll lettidel, aga siiski leti taga, muusika üürgab nii, et ei kuule enda mõtteidki, pudel pudeli järel vaja serveerida, erinevatesse nurkadesse tõmbad korgid lahti, riided, käed ja kõik ülejäänu on õlut ja muid jooke täis... Ja kliendid. Paar üksikut pealetükkivat oli ka, kuid enamjaolt on toredad inimesed. 90% selle linna elanikest on mehed ehk päevas peale töötajate näeb umbes 4-5 naist kogu meestekarja vahel. Ja arvestades, et mehed on enamjaolt ehitajad või millegi kaevajad, näevad nad ikka uskumatult head välja. Austraalia mehi on õnnistatud.

Sain just oma uue nädala graafiku. Pärast peaaegu 14-tunnist päeva tundub kõik imelihtne. Üks päev nädalas on vaba ka. Hetkel meil siin internetti pole, kuid see peaks saabuma lähi nädalatel (siiski ei tasu loota, siin käivad need asjad nii nagu nad käivad, omas tempos).

Minu nimi on Anna ja Eleri on Lily, muud siinsetele inimestele selgeks teha ei suuda. Isegi töögraafikus on meil need nimed. Minu nimi on küll õige, aga kui keegi Eleri kohta küsib ja räägib Lilyst, siis läheb ikka veidi aega, et mulle kohale jõuaks kellest juttu. Ja loomulikult arvavad kõik, et me oleme õed - klassika. Imekspandav on see, et me pole esimesed Eesti tüdrukud, kes selles baaris on töötanud. Ja rääkides teistest tüdrukutest, kõik on sõbralikud ja hoiavad kokku. Nende abivalmidus tekitas kohe alguses tunde “Huh, polegi nii hull, ma saan hakkama.” Aga tempo on korralik. Klient kliendi järel ja kui vaba hetke on, siis tiir baarile peale, tuled umbes meetrise klaasikuhjaga tagasi, mustad nõud pessu, puhtad välja, sorteeritud, ruttu külma ja järgmised kliendid. Me pole veel proovinud tubade koristamist. Arvatavasti see nii elav ja lõbus pole.

Kokkuvõttes - paremat tööd annab otsida. Loomulikult on hetki, kui miski saab otsa ning peame taha lattu sellele järgi minema ja järsku olles kogu sellest lärmist eemal, saab mõelda omi mõtteid, mis mõjuvad vahel kurvana. Just kui mõelda inimestele, keda igatsen. Kuid sukeldudes taas baarimelusse, elad sa hetkes. Peast käivad läbi vaid erinevad Austraalia õlud, mitte midagi isiklikku.

Ma pean veel midagi ära mainima - ma olen alati tahtnud astuda sisse uksest, mille peale on kirjutatud “Staff” ja näha, mis maailm seal taga on. Päris põnev. :)

Viies päev.

Mulle lihtsalt nii väga meeldib see koht! Käisime eile rannas. Kristallselge vesi, just selline, millest sopastel talvekuudel Eestis unistasin ja see on vaid paari minuti kaugusel! Piisas tunnikesest päevitamisest, et endale päris korralikud randid saada. Päike on siin meeletult kõrvetav. Kasutame vähemalt 20stt päikesekaitset.

Kõik saab iga päevaga aina rohkem selgeks. Baaris leidub ka klientide seas juba tuttavaid nägusid, mõne käest ei pea enam isegi küsima, mida ta soovib. Tüdrukud, kellega koos töötame on toredad. Mitte ühtegi halba sõna ei ole siiani öelda.

Oleme nüüdseks proovinud ka housekeepingut. See algab iga hommik kell 8 ja kestab seni, kuni kõik tehtud saab ehk umbes 2-3 tundi. Mida rohkem töötunde, seda rohkem palka, seega on täitsa tore end mõnes hotellitoas veidikeseks teleka ette pikali visata, raha aina tiksub. Palk on siin tõesti uskumatult hea. Ma pole veel kuulnud, et kuskil nii hästi teenitaks. Isegi hästi tasustatud farmist teenime nädalas umbes poole rohkem. Ja me ei pea põõsaste vahel roomama. Siin on töö tegemine kõige lõbusam tegevus. Vaba päev on hea, sest siis saab end välja magada, kuid muud suurt midagi selle päevaga peale ei oska hakata.

Me elame karbis. Selline ühekorruseline valge karp, kus on 3 tuba. Igal toal oma eraldi vannituba. Kusjuures, meil taaskord vedas. Meie karp on kõige uuem, puhas ja kena mööbliga (isegi telekaga!), aga paljud teised töötajad peavad elama vanades, kasutama ühist dušširuumi jne. Kuigi tegelikult eriti vahet pole milline see tuba on, me oleme siin niikuinii vaid siis, kui magame.

Võimalik, et saame lähipäevil interneti, sest võib-olla saame teiste töötajatega linna minna ja netipulga osta. See oleks tore, sest tunnen puudust mõndade inimestega suhtlemisest, kuigi olgem ausad, aega selleks on üsna vähe.

Hetkel ongi mul vaba päev. Nagu ikka, siis see sattus mu lemmikule päevale nädalas - kolmapäevale. Mul läheb alati hästi neil päevadel. Väljas on 35-38 kraadi, kuid väidetavalt peaks detsembriks ulatuma lausa 50ni, huhhuuu, tänan taaskord inimest, kes leiutas konditsioneeri! Huvitav kas detsembris piisab vaid 10 minutist päikse käes, et pruuniks saada? Detsembris... veider on seda öelda, sest selle sõnaga meenub mulle vaid pakane, villased sokid ja uudised sellest, kuidas üks või teine sõiduk end kuskilt välja ei suutnud ajada. Kuid see talv tuleb teistsugune. Peale aastatagust lumeüledoosi soovisin, et mul oleks vähemalt üks talv, mil ma ei pea külmetama ja lund nägema. Pole vist vaja karta, et see soov ei täitu. :)

Vaade terrassilt, kus kirjutasin esimese postituse.

Kõik oluline on olemas. Sõbrad seinal...

...ja Holger koos veel paari armsaga laual. :)

Meie karp, kus elame (ööbime).