The way you do anything is the way you do everything

"Lähme käime kiirelt poest läbi."

Ja möödus viis pikka eksinud tundi. Sõitsime valede bussidega vales suunas ja nii mitu korda, arvates iga kord "oh lõpuks saime õige bussi peale", viimasel korral saimegi, aga see sõitis vales suunas. Pärast paari tunnist jalutuskäiku eiteakuhu istusime heameelega ükskõik millisele transpordile. Me ütlesime bussijuhile kuhu me tahame minna, ta ütles, et see buss sinna ei lähe, kuid me olime nii väsinud, et ostsime siiski pileti ja istusime maha, sisimas ikka lootes, et me jõuame kohale. Ei jõudnud. Uusi busse oodates oli meil aega küll ja nii tühjenesid meie toidukotid. Me mitte ei söönud tavapäraseid asju nagu pirukaid või šokolaadi vms, vaid me kiskusime suure koti porgandeid katki, sõime neid, peatselt avasime pähklivõi purgi ja üleüldse tundsime end koduselt. Kogu seikluse lõpus oli tore avastada, et kodu tänav polnud kordagi eriti kaugel. Oh jah.

Oli neljapäev. Nagu juba kooli ajal harjumuseks sai, neljapäev on pidupäev. Sel õhtul tutvusime väga rahvusvahelise seltskonnaga. Hispaania, Itaalia, Island, Peruu, Ukraina ja paljud muud põnevad kohad olid kõik esindatud. Kuna enamus neist olid üliõpilased, jõudsime ka ülikoolikülakesse ühiselamute vahele ning sealt edasi kohalikule üliõpilaspeole. Igale poole jõudmine oli keeruline. Esialgu püüdsime mahtuda kuuekesi pisipisikesse autosse (me mahtusime!) ning siis kõndisime mööda metsavahelisi radu kuhugi järgmisesse kohta. Kõik neiud kukkusid, eranditult. Ja ma oli ainus ilma kontsadeta, ikka kukkusin, kuid olin ka ainus, kes plaastrit ei vajanud.

Ühel hetkel keset ööd olime jõudnud Surfers Paradise'i latiinobaari, mis oli täis energilist meeleolu ning tõmmusid kuumaverelisi tantsijaid, meie nende keskel. Vaid mõned tunnid hiljem olid hoopis uued emotsioonid. Sõitsime läbi palmiderägastiku eksootilise kolme kordse majani, mis oli ehitatud mäenõlvakule. Istusin ääreta terrassil, minust alla jäid põõsad ja teed, minu ees laius suur ookean, mille kohal taevas aina heledamaks muutus ning minu süles oli otsast katki löödud kookos, mille vilja üritasin noaga surkides kätte saada. Vapustav.

Koju sai jõutud 6-7 ajal hommikul, millalgi päeval üles ärgatud ja eriti luuserliku tempoga välja saadud. Uuele ringile.

Uus öö, vein, ookean, täiskuu ja minu läbimärjad riided. Ei, ma ei käinud öösel ujumas, siinse hoovusega saavad vaevu kohalikudki hakkama. Aga ma käisin jalgupidi vees, mis oli esialgu mõned sentimeetrid kõrge, kattis vaevu mu varbaid ja järgmisel hetkel olin vööni vees. Mis juhtus? Laine tuli.

Kusjuures, väljas käimine on Austraalias väga rahakotisõbralik, naiste jaoks. Nende kahe õhtu peale pole ma üldse kulutanud. Võib-olla on see isegi soodsam, kui kodus olemine, sest siin me sööks kogu aja.

Peab mainima ka seda, et oleme tutvunud värvikate inimestega tänu kellele on mida meenutada. Ja nendega olen saanud kinnitust tõsiasjale:

A bottle of wine contains more philosophy than all the books in the world.