Sünnipäevahommik. Ärkan üles ning näen mingit punase markeriga kirjutatud kirja oma voodi kõrval, mis hakkab unisusest silme eest virvendama.
Meie armsatelt majutajatelt.
Ilm oli 9. septembril kõige ilusam, mis senini olnud on. Pidevalt soe ja päikesepaisteline, kuigi ilmateade lubas vihma ja külma. Sushi, Starbucks - kõik kohustuslik, mis kuulub ühe õige Melbourne'is veedetud päeva juurde. Paar vahuveini pudelit poest ja koju tagasi õhtuks valmistuma.
Küsimusele "Mida täna teha?" leiab siin alati vastuse. Inimesed on nii sõbralikud ja kutsuvad pea igapäev kuhugi endaga kaasa, kas siis peole või mingile üritusele või kuhu iganes. Kokkuvõttes on raskusi otsustamisega, millisele kutsele vastame ja millistele mitte.
Lõpuks leidsime, et kõige õigem oleks minna korterikaaslaste ja nende sõpradega mingile afterpartyle. Kohale jõudes selgus, et tegu on hip hopi peoga, kus noored neiud hunnikus keset tantsupõrandat juustega vehivad ja muid huvitavaid asju teevad. Õnneks olime sattunud õigesse seltskonda, keegi polnud poolt, et peaksime sinna kauemaks jääma. Järgmiseks jõudsime kohta nimega Next ja seal oli tunduvalt parem minu sünnipäeva tähistada. Laskumata detailidesse ütleks lihtsalt, et pidu oli vinge ja ma jäin oma sünnipäevaga 100% rahule. Aitäh muidugi ka kodustele, kes mind meeles pidasid ja õnnitlusi saatsid. :)
Seoses väljaskäimistega, meid kutsuti nädala keskel Melbourne'i couchsurferite kokkusaamisele ehk siis kohtusime paljude endasarnaste inimestega, kes reisides kohalike inimeste diivanitel elavad ja isegi reisijatele majutust pakuvad. Kokku saadi kohas nimega Sister Bella, mis asus väga väiksel, pimedal, kitsal kõrgete majade vahelisel tänaval (kui seda saab lausa tänavaks nimetada) ja tundus esialgu kahtlane, kuid kohale jõudes oli hoopis parem meeleolu. Me jäime päris palju hiljaks, sest korterikaaslane, kelle endaga kutsusime, sai meist valesti aru ning sõidutas meid Richmondi. Me loomulikult ei pidanud sinna minema ning kokkuvõttes veetsime seal umbes 20 sekundit, mis kujutas endast jooksmist tagasiminevale rongile. Aga siiski - me käisime Richmondis.
Sister Bella oli rohkem kohalike baar, sest ükski uustulnuk ei leiaks seda kohta üles. Üks parimaid omadusi, mis sellistel nurgatagustel baaridel on - nad on odavamad. Üleüldiselt on väljas käimine Melbourne'is ikka kõvasti kallim kui enamus kohtades Eestis. Keskmiselt maksab kokteil siin 17 dollarit ehk umbes 170 krooni. Ja mina arvasin Eestis olles, et 80 krooni kokteili eest on ülepakutud hind.
Minu sünnipäeval juhtus veel üks huvitav sündmus. Me kohtusime kahe eestlasega. Nad on mõlemad olnud Austraalias kaks aastat. Üks neist ehk tüdruk lahkus sel samal päeval, kuid teine ehk mees jääb siia lausa uue aastani, viimane tuli isegi mu sünnipäevapeole. Me saime nende käest palju kasulikku infot. Küsimusi oli lõputult ja vastused polnud just kõige ootuspärasemad. Saime soovitusi kuhu minna, millised farmid on talutavad, kus leiab paremini tööd, kus tasuks peatuda pikemalt jne jne jne. Põhiline, mida rõhutati, oli see, et algus on raske ja farmid veel raskemad. Ei midagi uut, lihtsalt vana uudise kinnitamine. Meile mõjus see veidi morjendavalt vast seepärast, et kõik sõbralikud austraalased süstisid meisse pidevalt positiivsust "Ah kindlasti saate hakkama" "Kindlasti on seal tööd" "Farmid on täitsa normaalsed" "Kindlasti on seal tore", aga siis kukutasid otsekohesed eestlased paljud väited ümber.
Lisaks oli ülimalt veider rääkida võõraste inimestega eesti keeles. Üks suuremaid ümberharjumusi seisnebki Eestisse tagasi jõudes vast selles, et me ei saa Eleriga enam omavahel "sala keeles" muljeid vahetada. Kahju on sellest, et Eestis tõesti inimesed nii palju tõsisemad ja ebasõbralikumad on. Nii siin kui Türgis (meie reisi jooksul) kui kõikides muudes kohtades, kus käinud oleme, on alati säravamad inimesed. Tutvused tekivad ülimalt lihtsalt. Koperdad kellelegi tänaval otsa, siis vabadatakse pikka aega, "Kuhu minemas olete? Ahhaa, tõesti? Soovite õhtul sinna tulla? Vahetaks numbreid?" Uskumatu. Nii harjumatu, et kui küsida kelleltki nõu või abi, siis inimesed unustavad kõik muu ja pühendavad end täielikult meie murede lahendamisele. Eriti on meil vedanud majutajatega. Nad joonistavad meile kaarte, kuidas kuhugi minna. Kirjutavad kõrvale kust ära pöörata, kaua trammiga sõita. Raskemate kohtade puhul tulevad ekstra meie pärast kesklinna, et me kindlasti vajaliku koha üles leiaks ja lähevad koju tagasi. On nõus ka kell 3 öösel ärkama, et meid lennujaama sõidutada. Ja siis veel usaldavad meid peaaegu, et pimesi, mis tegelikult pole kõige parem omadus. Näiteks praegu on kell pool 12 õhtul ja kõik on kodust ära sõitnud, kas vanematele külla vms. Meile anti kodu võtmed, lubati magada nende voodites, toodi veel lisa laptop, et ei peaks seda ühte pidevalt jagama, näidati mis kanal kuskil asub ja kõike muud taolist. Me lihtsalt ei oska kuidagi neid ära tänada sellise külalislahkuse eest. Tegime paar päeva tagasi neile pannkooke, mis lõppes üsnagi naljakalt, kui poisid otsustasid raha peale kihla vedada, kui suure hunniku suudab üks neist suust sisse ajada ja mitme sekundiga ta selle ära mälub. Labane, kuid siiski väga naljakas, just see kuidas nad nii väikestele asjadele innukalt kaasa elavad.
Inimeste kohta tahaks öelda veel seda, et kõik on siin uskumatult sportlikult. Tänavapildis näeb tihti jooksjaid ja peaaegu mitte kunagi pakse inimesi. Ma olen Austraalias maksimaalselt kolme prisket inimest näinud. Üllatav, kuidas ühele rahvusele selline spordihimu omane on. Silm lausa puhkab, sest inimesed näevad tõesti head välja. Siinkohal peaks mainima ka seda, et meessoost inimesi on Austraalias (vähemalt Melbourne'is) palju palju rohkem.
Oh, nüüd tuli taaskord päris pikk sissekanne. Polnud ju saanud kaua kirjutada. Loodetavasti jõuan veel enne Brisbane'i minekut muljetada. Ostsime täna piletid ära ja lendame teisipäeva (14.09) varahommikul. Arvatavasti ööbime esialgu couchsurfingu kaudu kellegi juures ning hakkame koheselt töö- ja elukohti otsima. Ja veel seoses Birsbane'iga - on oodata kohtumisi paljude jäledate elukatega.
No comments:
Post a Comment