Brisbane

Esmamuljeid? Hommikutunnid olid positiivsed. Ümbritsev õhk oli lõpuks ometi soe, päike paistis ning linn näis armas. Palju lihtsama ja väiksema kesklinna osaga kui Melbourne ehk me tegime endale juba paari esimese tunniga tähtsaimate poodide ja söögikohtade asukohad selgeks. Mida rohkem tunde möödus, seda rohkem unetu öö tunda andis, seda rohkem lootusetud mõtted pähe tulid. Käisime üht korterit vaatamas, mis tundus täitsa kena ja parajalt pisike kuni ma märkasin välisukse kõrval olevat treppi ja sain teada, et üleval korrusel elab kolm Kolumbia meest. "We'll think about it and let you know..." hehe jah. Otsuse tegemise üle polnud vaja arutadagi.

Käisime mööda backpackersite hosteleid töökuulutusi vaatamas. Üks abivalmis härra leidis meile kaks tööotsa. Esimene oleks Brisbane'is kuskil restoranis, kahjuks vaid poole kohaga ja kindasti oleks vaja kogemust. Me veel ei öelnud, et meil pole seda, hakkasime pigem välja nuputama viise, kuidas oma CVd rikastada ja töövestlusel arukat muljet jätta.

Teine võimalus on minna kuhugi sisemaale baari tööle, toit ja majutus oleks tasuta ning nädalas saaksime vähemalt 250 dollarit. Minimaalselt peaksime seal olema 6 nädalat, mis teeks 1500 dollarit ehk päris kena summa, kuid nüüd on vaja endale selgeks teha, kas see summa on väärt isoleeritust ja 6 nädala kaotamist oma elust? Kuid, me tulime siia siiski mõtetega, et kui varianti pole, siis tuleb minna. Ehk me oleme idee järgi selleks valmis... vist.

Linn jättis meeldiva mulje, kuid rääkides taaskord inimestest - nad on siin hoopis teistsugused. Mitte nii ülevoolavalt sõbralikud ja abivalmis. Kontori stiilis riietunud inimesi oli märksa rohkem just naiste seas. Nende vahel siblisid Mary Poppinsit meenutavates koolivormides õpilased. Naised olid välimuselt nagu ühe puuga löödud ja millegipärast lumivalged. Meeste seas oli suuremaid erinevusi märgata, kuid kas just positiivses mõttes. Üldpildis siiski inimesed nagu ikka, lihtsalt veidi erinevad Melbourne'i omadest.

Oleme hetkel oma uues ajutises elukohas. Tegu on üsna metsistunud kohaga. Kõik aknad on lahti, akende all põõsad ja seal... jah, need hiigaslikud ämblikud. Me magame akna all. Mina isiklikult ei soovi seda sulgema minna. Aga siin on tore koer, kes pidi nende peale haukuma ehk on lootust, et tema läheduses saaksin ma teada, kui keegi mind "ohustab". Kusjuures, nad koovad niiti. Eksootilise maailma võlud.

Varsti peaks magama minema, kuigi minu enesetunne on küll omadega täitsa pea peal. Ma pole kohvijooja, kuid selle nimel, et päev vastu pidada, ma jõin seda ning nüüd siin veel klaasike veini + üleväsimus. Me magasime täna alla kahe tunni kuskil lennukis. Õhku tõusmise ajaks olin ma juba magama jäänud. Homme tahame vara alustada (ehk umbes 12 paiku), sest plaanime minna oma uuendatud CVsid laiali jagama.

Nii palju siis esmamuljetest. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem kirjutada.