Brisbane, Gold Coast

Elu on seiklus. Lause, mis sobib ideaalselt viimase nädala kohta. Spontaansust jagub. Olen hetkel rahul, sest teeme just seda, mida Austraaliast otsima tulin. Me ei tea kunagi kus ärkame järgmisel hommikul; kohti, mida avastada, on palju. Õige Austraalia tunne hakkab juba vaikselt tulema, peamiselt tänu Gold Coasti imelistele randadele. Kuid nüüd kõigest järjekorras.

Esimesed päevad Brisbane’is olid tegusad. Jagasime Cvsid, otsisime töö- ja elukohti. Saime isegi mõningaid pakkumisi, kuid kõigel oli midagi häda. Ma tean, me ei tohiks nii valivad olla, eks kui muud üle ei jää, peame nende pakkumistega leppima.

Esialgu elasime äärelinnas, väga eksootilises majas. Ühel korral jõudsime sinna, kui kedagi teist kodus polnud ja me arvasime juba, et peame tundide viisi omanikke ootama hakkama. Läks maksimaalselt minut, kui olime akna lahti saanud ning sealt kaudu ka ukse. Ütleme ausalt, erilist turvasüsteemi seal kandis ei tunta.

Üldiselt võtame kõike väga vabalt. Otsustame, et nii, nüüd lähme sinna, küsime paarilt kohalikult, kuidas minna ning siis muretult sõidame igasuguste rongide ja bussidega. Aga kuidas tagasi saab? Bussid ei käi enam? Emm... noh... kuidagi vast ikka saab. Ja nii me seikleme pidevalt uutes kohtades, väljas läheb pimedaks, aga meil on siiski positiivne tuju, sest saime oma šokolaadi, mille pärast kogu tripi ette võtsime.

On mitmeid asju, mille koha pealt suudame kohalikke üllatada. Näiteks söömine. Mõtlesime, et teeme endale väikse õhtusöögi, keerame mõned lavaširullid. Meie jaoks oli see pisike õhtusöök, kohalikud ei jõudnud ära imestada, mida me sellise toidukuhjaga teeme. Ära sõime. Samamoodi väljas käies. Kell on neli hommikul, mõned hakkavad juba koju minemise ettepanekuid tegema, meie ainus küsimus on “Teate te veel mingeid kohti, kuhu edasi minna?” Ja küsimusele “Kas te täna magasite?” vastame tihtipeale “Ei.” Ehk me võime jätta mõne teise planeedi elanike mulje, kes söövad tohutult, ei maga ja energiat jätkub ööpäevade viisi.

Me loomulikult pole ainult ringi seigelnud ja lõbutsenud. Nädala keskel olime ka väga asjalikud ja tegusad, mis nii mõnelgi päeval meid lõpuks ära mornistas. Ja kõige väsinumal hetkel astus meie juurde fotograaf “Te näete head välja, võib teid kaubamaja jaoks pildistada?” Ainus, mis ma teha oskasin, et veidigi kenam välja näha, oli peita oma lohkus silmad päikseprillide taha.

Seda, et inimesed juurde tulevad ja pakuvad midagi, juhtub tihti. Ühel päeval astus meie juurde mees. “Vabandage tüdrukud, ega te tööd ei otsi?” Olid meil tõesti siis nii lootusetud näod peas? Tööpakkumine seisis selles, et peaksime tänavatel inimestele mingit heategevuskampaaniat pähe määrima. Mitte päris see, mida otsime, kuid raha ei jätku igavesti ja esialgu sobivad kõik tööotsad. Täitsime avaldused ära, nüüd jääb üle vaid oodata, et ühendust võetaks.

Oma eksootilisest kodukesest kolisime peale kolme ööd välja, mis polnud kerge. Mitu kilomeetrit mäest üles, et rongijaama jõuda. Me naersime ja hädaldasime üheaegselt, sest leidsime aina absurdsemaid (sel hetkel arvasime, et lihtsamaid) viise, kuidas oma varandust kergem tassida oleks. Ma kaalusin vahepeal tõsiselt varianti kõik sinna jätta ja lihtsalt lahkuda. Kuid nüüd tagantjärgi vaadates, vaev oli seda väärt. Meid ootas ees paradiis. Esimene öö linade vahel! Puhas kodu! Puhas. See oli midagi uut. Ilus köök, dušširuum, hämmastav. Olime juba need luksused unustanud. Rongijaamas poest ostetud porgandeid sööma hakates vaatasime, et “see polegi väga must” ning hiljem särasid meile vastu pestud puuviljad ja valged linad. Esialgu mõtlesin, et nii, siin oleme nii kaua kui võimalik, aga jah... Juba järgmiseks ööks olime jõudnud omadega Gold Coastile, Broadbeachi. Kuidas? See võib kõlada naiivselt ja rumalalt, et me tõesti läksime ja Eestis ei tuleks ma selle pealegi, kuid mis puudutab inimeste usaldusväärsust, siis nagu ka paljud kohalikud ütlevad, see kant on turvaline. Igatahes, me läksime sinna couchsurfingust leitud sõbra (keda me polnud näinud) korterikaaslasega, kellega tutvusime esimest korda autosse istudes ning sõitsime tema sõbra sünnipäevapeole. Põhjus, miks nii kergekäeliselt nõustusime kaasa minema, oli Gold Coastis. Me vaatasime iga päev ronge, mis sinna lähevad ja rääkisime, et varsti lähme meie ka. Esialgu me ei teadud, et samal päeval tagasi ei jõua. Ma isegi arvasin, et jõuame 8-9 paiku. Autos saime alles teada, et plaanis on sünnipäevapeo pidamine. Mul olid kaasas vaid mobiil, kaamera ja raha. Kõik mida vaja üheks meeldejäävaks ööks Surfers Paradise’is. See koht on lihtsalt vapustav! Super rannaäärne linn, ookeanit näeb pea igaltpoolt. Elu käib 24/7. Kohalikud nimetavad seda kohta Austraalia Las Vegaseks või Miamiks. Esimest kasiinode, teist randade pärast. See oli koht, kus ma tõesti tundsin – ma olen Austraalias. Lõpuks pidasime ühe kohaliku sünnipäeva 10 värvikat tundi järjest. Ja ööbisime Broadbeachil suures basseiniga majas.

Praegu istume rongis ja loomulikult teel Gold Coasti poole. Magasime ühe rahuliku öö veel Brisbane’is ning otsisime täna hommikul endale ajutise elukoha Gold Coastis. Me ei tea kauaks sinna jääme ja mida toob meile alanud nädal. Senini on olemine põnev, kuigi millalgi peaks end kuhugi pikemaks sisse seadma, et tööd teha ja uusi plaane välja mõelda. :)