Granadill

Ilusast ja kõrvetavasti päikesepaistest saab suurte kurjakuulutavate pilvedega äikesetorm. Kodu on pea nelja kilomeetri kaugusel, meie võtame vabalt ja naudime veel üüratult suuri lained bodyboardil. Uudised räägivad tormi tulekust ning randa pannakse ujumiskeelud. Olime vees viimase hetkeni. Ees ootas pikk teekond koju paduvihma käes. Tundsin end nii hästi, sumpasime mööda liivast rannikut üles poole, minu ees oli auk... sekund hiljem leidsin end nägu pidi liivast. Rääkimata, et olin läbimärg, nüüd olin ka paksu liivakihiga kaetud. Ja ma ei suutnud muud targemat midagi teha, kui jõuetult naerda... ning rannadušši külastada.

Mõtlesin, et peaks vahelduseks asjalikku juttu ka rääkima. Töö saamine. Meiesugustel Working Holiday viisaga Austraalisse saabunud noortel oleks kõige targem liituda Travellers At Work leheküljega või hoida silm peal Gumtree kuulutustel. Need on kaks kõige suuremat portaali internetis, kus backpackeritele tööd pakutakse. Mainin seda ka, et TAW on tasuline, kuid kahepeale konto tehes saab ka väga hästi hakkama.

Kui otsida tööd otse tänavatelt, siis lihtsalt CVde jagamisest ei piisa. Siin peab tööandjatele otse öeldes pinda käima, et näidata oma tungivat soovi tööd saada. Pommitada neid meilide ja telefonikõnedega. Nagu ütlesid meile ka ühed tuttavalt, kellelt kasulikku nõu saime, siis nad ei tea kedagi, kes oleks töö saanud vaid CV andes. Need paberid lendavad koheselt kuhugi kontori kõige kaugemasse nurka. Halvemal juhul rasvase praepanni alla.

Käisime täna RSA koolitusel. See on Responsible Service of Alcohol - kohustuslik kursus, mille tuleb enne baaris töötamist läbida. Ärkasime 05:40 ja rändasime teise linna otsa. Kerge see polnud, vast siiski kasulik.

Kusjuures, ma uurisin oma uue lemmiku puuvilja nime eesti keeles välja - granadill.

The way you do anything is the way you do everything

"Lähme käime kiirelt poest läbi."

Ja möödus viis pikka eksinud tundi. Sõitsime valede bussidega vales suunas ja nii mitu korda, arvates iga kord "oh lõpuks saime õige bussi peale", viimasel korral saimegi, aga see sõitis vales suunas. Pärast paari tunnist jalutuskäiku eiteakuhu istusime heameelega ükskõik millisele transpordile. Me ütlesime bussijuhile kuhu me tahame minna, ta ütles, et see buss sinna ei lähe, kuid me olime nii väsinud, et ostsime siiski pileti ja istusime maha, sisimas ikka lootes, et me jõuame kohale. Ei jõudnud. Uusi busse oodates oli meil aega küll ja nii tühjenesid meie toidukotid. Me mitte ei söönud tavapäraseid asju nagu pirukaid või šokolaadi vms, vaid me kiskusime suure koti porgandeid katki, sõime neid, peatselt avasime pähklivõi purgi ja üleüldse tundsime end koduselt. Kogu seikluse lõpus oli tore avastada, et kodu tänav polnud kordagi eriti kaugel. Oh jah.

Oli neljapäev. Nagu juba kooli ajal harjumuseks sai, neljapäev on pidupäev. Sel õhtul tutvusime väga rahvusvahelise seltskonnaga. Hispaania, Itaalia, Island, Peruu, Ukraina ja paljud muud põnevad kohad olid kõik esindatud. Kuna enamus neist olid üliõpilased, jõudsime ka ülikoolikülakesse ühiselamute vahele ning sealt edasi kohalikule üliõpilaspeole. Igale poole jõudmine oli keeruline. Esialgu püüdsime mahtuda kuuekesi pisipisikesse autosse (me mahtusime!) ning siis kõndisime mööda metsavahelisi radu kuhugi järgmisesse kohta. Kõik neiud kukkusid, eranditult. Ja ma oli ainus ilma kontsadeta, ikka kukkusin, kuid olin ka ainus, kes plaastrit ei vajanud.

Ühel hetkel keset ööd olime jõudnud Surfers Paradise'i latiinobaari, mis oli täis energilist meeleolu ning tõmmusid kuumaverelisi tantsijaid, meie nende keskel. Vaid mõned tunnid hiljem olid hoopis uued emotsioonid. Sõitsime läbi palmiderägastiku eksootilise kolme kordse majani, mis oli ehitatud mäenõlvakule. Istusin ääreta terrassil, minust alla jäid põõsad ja teed, minu ees laius suur ookean, mille kohal taevas aina heledamaks muutus ning minu süles oli otsast katki löödud kookos, mille vilja üritasin noaga surkides kätte saada. Vapustav.

Koju sai jõutud 6-7 ajal hommikul, millalgi päeval üles ärgatud ja eriti luuserliku tempoga välja saadud. Uuele ringile.

Uus öö, vein, ookean, täiskuu ja minu läbimärjad riided. Ei, ma ei käinud öösel ujumas, siinse hoovusega saavad vaevu kohalikudki hakkama. Aga ma käisin jalgupidi vees, mis oli esialgu mõned sentimeetrid kõrge, kattis vaevu mu varbaid ja järgmisel hetkel olin vööni vees. Mis juhtus? Laine tuli.

Kusjuures, väljas käimine on Austraalias väga rahakotisõbralik, naiste jaoks. Nende kahe õhtu peale pole ma üldse kulutanud. Võib-olla on see isegi soodsam, kui kodus olemine, sest siin me sööks kogu aja.

Peab mainima ka seda, et oleme tutvunud värvikate inimestega tänu kellele on mida meenutada. Ja nendega olen saanud kinnitust tõsiasjale:

A bottle of wine contains more philosophy than all the books in the world.

Uus kodu

Meil on oma maja, kus oleme vaid kahekesi. See on viie-toaline, moderne, väliterrassi ja väga ilusa köögiga, mis on meie jaoks põhiline, sest me ainult sööks ja kokkaks. Nii hea tunne oli laotada asjad kohvrist kappi, panna hambahari kraanikausi äärele ja end sisse seada. Kohver lendas koheselt kapi kõige kaugemasse nurka, sealt välja kolimine oli tõeline vabastus.

Rääkides veel söögist (siiski põhiline ju) - mulle väga meeldivad Austraalia toidupoed. Siin on nii palju uut ja huvitavat. Ma juba kujutan ette, kuidas Eestis siinseid jogurteid, küpseid puuvilju ja sushit igatsema hakkan. Me sööme siin selliseid jogurteid, mille sorte ma isegi Eestis näinud pole. Ja siis lõikame sinna banaaniviile sisse ning kraabime paari passionfruiti (ma ei tea, mis see eesti keeles on, väga hea asi) sisu kõige peale. Lihtsalt suurepärane! Ja pähklivõi sulanuna hommikuse pudru sees... :) Viimane on Eestis kenasti teostatav. Kui aus olla, siis tegelikult ma mitte ei avasta nii väga Austraalia toite, kui oma reisikaaslase söömisharjumusi. Väga väga palju häid maitseelamusi.

Mõtlesin, et võiks täna paar pilti ka üles lisada.

Kui selle aluse peale mingeid teri panna, leiab paari minuti pärast sealt sellise vaate. See on minu jaoks siiani harjumatu, et papagoid lendavad siin vabalt looduses ringi.

Suur, roosa papagoi tervitas meid, kui välja astusime.

Õhtune Brisbane silla pealt

Brisbane

Väike pargike Brisbane'is

Meie vahepealse kodu tänav

Kirjutasime blogi ja kuulasime muusikat. Milleks peatusi jälgida? Me sõitsime rahulikult lõpp-peatusesse, veetsime taaskord kuskil umbes 20 sekundit ja ruttu tagasi minevale rongile. Nii tüüpiline...

Brisbane, Gold Coast

Elu on seiklus. Lause, mis sobib ideaalselt viimase nädala kohta. Spontaansust jagub. Olen hetkel rahul, sest teeme just seda, mida Austraaliast otsima tulin. Me ei tea kunagi kus ärkame järgmisel hommikul; kohti, mida avastada, on palju. Õige Austraalia tunne hakkab juba vaikselt tulema, peamiselt tänu Gold Coasti imelistele randadele. Kuid nüüd kõigest järjekorras.

Esimesed päevad Brisbane’is olid tegusad. Jagasime Cvsid, otsisime töö- ja elukohti. Saime isegi mõningaid pakkumisi, kuid kõigel oli midagi häda. Ma tean, me ei tohiks nii valivad olla, eks kui muud üle ei jää, peame nende pakkumistega leppima.

Esialgu elasime äärelinnas, väga eksootilises majas. Ühel korral jõudsime sinna, kui kedagi teist kodus polnud ja me arvasime juba, et peame tundide viisi omanikke ootama hakkama. Läks maksimaalselt minut, kui olime akna lahti saanud ning sealt kaudu ka ukse. Ütleme ausalt, erilist turvasüsteemi seal kandis ei tunta.

Üldiselt võtame kõike väga vabalt. Otsustame, et nii, nüüd lähme sinna, küsime paarilt kohalikult, kuidas minna ning siis muretult sõidame igasuguste rongide ja bussidega. Aga kuidas tagasi saab? Bussid ei käi enam? Emm... noh... kuidagi vast ikka saab. Ja nii me seikleme pidevalt uutes kohtades, väljas läheb pimedaks, aga meil on siiski positiivne tuju, sest saime oma šokolaadi, mille pärast kogu tripi ette võtsime.

On mitmeid asju, mille koha pealt suudame kohalikke üllatada. Näiteks söömine. Mõtlesime, et teeme endale väikse õhtusöögi, keerame mõned lavaširullid. Meie jaoks oli see pisike õhtusöök, kohalikud ei jõudnud ära imestada, mida me sellise toidukuhjaga teeme. Ära sõime. Samamoodi väljas käies. Kell on neli hommikul, mõned hakkavad juba koju minemise ettepanekuid tegema, meie ainus küsimus on “Teate te veel mingeid kohti, kuhu edasi minna?” Ja küsimusele “Kas te täna magasite?” vastame tihtipeale “Ei.” Ehk me võime jätta mõne teise planeedi elanike mulje, kes söövad tohutult, ei maga ja energiat jätkub ööpäevade viisi.

Me loomulikult pole ainult ringi seigelnud ja lõbutsenud. Nädala keskel olime ka väga asjalikud ja tegusad, mis nii mõnelgi päeval meid lõpuks ära mornistas. Ja kõige väsinumal hetkel astus meie juurde fotograaf “Te näete head välja, võib teid kaubamaja jaoks pildistada?” Ainus, mis ma teha oskasin, et veidigi kenam välja näha, oli peita oma lohkus silmad päikseprillide taha.

Seda, et inimesed juurde tulevad ja pakuvad midagi, juhtub tihti. Ühel päeval astus meie juurde mees. “Vabandage tüdrukud, ega te tööd ei otsi?” Olid meil tõesti siis nii lootusetud näod peas? Tööpakkumine seisis selles, et peaksime tänavatel inimestele mingit heategevuskampaaniat pähe määrima. Mitte päris see, mida otsime, kuid raha ei jätku igavesti ja esialgu sobivad kõik tööotsad. Täitsime avaldused ära, nüüd jääb üle vaid oodata, et ühendust võetaks.

Oma eksootilisest kodukesest kolisime peale kolme ööd välja, mis polnud kerge. Mitu kilomeetrit mäest üles, et rongijaama jõuda. Me naersime ja hädaldasime üheaegselt, sest leidsime aina absurdsemaid (sel hetkel arvasime, et lihtsamaid) viise, kuidas oma varandust kergem tassida oleks. Ma kaalusin vahepeal tõsiselt varianti kõik sinna jätta ja lihtsalt lahkuda. Kuid nüüd tagantjärgi vaadates, vaev oli seda väärt. Meid ootas ees paradiis. Esimene öö linade vahel! Puhas kodu! Puhas. See oli midagi uut. Ilus köök, dušširuum, hämmastav. Olime juba need luksused unustanud. Rongijaamas poest ostetud porgandeid sööma hakates vaatasime, et “see polegi väga must” ning hiljem särasid meile vastu pestud puuviljad ja valged linad. Esialgu mõtlesin, et nii, siin oleme nii kaua kui võimalik, aga jah... Juba järgmiseks ööks olime jõudnud omadega Gold Coastile, Broadbeachi. Kuidas? See võib kõlada naiivselt ja rumalalt, et me tõesti läksime ja Eestis ei tuleks ma selle pealegi, kuid mis puudutab inimeste usaldusväärsust, siis nagu ka paljud kohalikud ütlevad, see kant on turvaline. Igatahes, me läksime sinna couchsurfingust leitud sõbra (keda me polnud näinud) korterikaaslasega, kellega tutvusime esimest korda autosse istudes ning sõitsime tema sõbra sünnipäevapeole. Põhjus, miks nii kergekäeliselt nõustusime kaasa minema, oli Gold Coastis. Me vaatasime iga päev ronge, mis sinna lähevad ja rääkisime, et varsti lähme meie ka. Esialgu me ei teadud, et samal päeval tagasi ei jõua. Ma isegi arvasin, et jõuame 8-9 paiku. Autos saime alles teada, et plaanis on sünnipäevapeo pidamine. Mul olid kaasas vaid mobiil, kaamera ja raha. Kõik mida vaja üheks meeldejäävaks ööks Surfers Paradise’is. See koht on lihtsalt vapustav! Super rannaäärne linn, ookeanit näeb pea igaltpoolt. Elu käib 24/7. Kohalikud nimetavad seda kohta Austraalia Las Vegaseks või Miamiks. Esimest kasiinode, teist randade pärast. See oli koht, kus ma tõesti tundsin – ma olen Austraalias. Lõpuks pidasime ühe kohaliku sünnipäeva 10 värvikat tundi järjest. Ja ööbisime Broadbeachil suures basseiniga majas.

Praegu istume rongis ja loomulikult teel Gold Coasti poole. Magasime ühe rahuliku öö veel Brisbane’is ning otsisime täna hommikul endale ajutise elukoha Gold Coastis. Me ei tea kauaks sinna jääme ja mida toob meile alanud nädal. Senini on olemine põnev, kuigi millalgi peaks end kuhugi pikemaks sisse seadma, et tööd teha ja uusi plaane välja mõelda. :)

Brisbane

Esmamuljeid? Hommikutunnid olid positiivsed. Ümbritsev õhk oli lõpuks ometi soe, päike paistis ning linn näis armas. Palju lihtsama ja väiksema kesklinna osaga kui Melbourne ehk me tegime endale juba paari esimese tunniga tähtsaimate poodide ja söögikohtade asukohad selgeks. Mida rohkem tunde möödus, seda rohkem unetu öö tunda andis, seda rohkem lootusetud mõtted pähe tulid. Käisime üht korterit vaatamas, mis tundus täitsa kena ja parajalt pisike kuni ma märkasin välisukse kõrval olevat treppi ja sain teada, et üleval korrusel elab kolm Kolumbia meest. "We'll think about it and let you know..." hehe jah. Otsuse tegemise üle polnud vaja arutadagi.

Käisime mööda backpackersite hosteleid töökuulutusi vaatamas. Üks abivalmis härra leidis meile kaks tööotsa. Esimene oleks Brisbane'is kuskil restoranis, kahjuks vaid poole kohaga ja kindasti oleks vaja kogemust. Me veel ei öelnud, et meil pole seda, hakkasime pigem välja nuputama viise, kuidas oma CVd rikastada ja töövestlusel arukat muljet jätta.

Teine võimalus on minna kuhugi sisemaale baari tööle, toit ja majutus oleks tasuta ning nädalas saaksime vähemalt 250 dollarit. Minimaalselt peaksime seal olema 6 nädalat, mis teeks 1500 dollarit ehk päris kena summa, kuid nüüd on vaja endale selgeks teha, kas see summa on väärt isoleeritust ja 6 nädala kaotamist oma elust? Kuid, me tulime siia siiski mõtetega, et kui varianti pole, siis tuleb minna. Ehk me oleme idee järgi selleks valmis... vist.

Linn jättis meeldiva mulje, kuid rääkides taaskord inimestest - nad on siin hoopis teistsugused. Mitte nii ülevoolavalt sõbralikud ja abivalmis. Kontori stiilis riietunud inimesi oli märksa rohkem just naiste seas. Nende vahel siblisid Mary Poppinsit meenutavates koolivormides õpilased. Naised olid välimuselt nagu ühe puuga löödud ja millegipärast lumivalged. Meeste seas oli suuremaid erinevusi märgata, kuid kas just positiivses mõttes. Üldpildis siiski inimesed nagu ikka, lihtsalt veidi erinevad Melbourne'i omadest.

Oleme hetkel oma uues ajutises elukohas. Tegu on üsna metsistunud kohaga. Kõik aknad on lahti, akende all põõsad ja seal... jah, need hiigaslikud ämblikud. Me magame akna all. Mina isiklikult ei soovi seda sulgema minna. Aga siin on tore koer, kes pidi nende peale haukuma ehk on lootust, et tema läheduses saaksin ma teada, kui keegi mind "ohustab". Kusjuures, nad koovad niiti. Eksootilise maailma võlud.

Varsti peaks magama minema, kuigi minu enesetunne on küll omadega täitsa pea peal. Ma pole kohvijooja, kuid selle nimel, et päev vastu pidada, ma jõin seda ning nüüd siin veel klaasike veini + üleväsimus. Me magasime täna alla kahe tunni kuskil lennukis. Õhku tõusmise ajaks olin ma juba magama jäänud. Homme tahame vara alustada (ehk umbes 12 paiku), sest plaanime minna oma uuendatud CVsid laiali jagama.

Nii palju siis esmamuljetest. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem kirjutada.

Seeya soon Melbourne!

Kell on 3:30 am ehk öösel, magama pole jõudnud ja ei lähe ka, sest hakkame peatselt lennujaama poole minema. Kell 6 väljub lennuk Brisbane'i.

Melbourne on olnud tore ja hakanud iga päevaga üha rohkem meeldima. Üllatavalt palju lõbusaid inimesi oleme kohanud ning palju asju teinud, kuid ka paljusid mitte jõudnud teha ehk meil on kindel plaan siia veel tagasi tulla, et pikemalt peatuda. Natuke isegi kurb on. Just sai linn selgeks, just tekkisid lemmikud kohad ja pisikesed harjumused. Nüüd on aga aeg olla asjalikumad ning hakata otsima töö- ja elukohti. Esialgu on meil olemas majutus kaheks ööks, mille leidsime taaskord couchsurfingu kaudu ning samuti oleme leppinud mõndade inimestega kokku, et lähme juba homme päeval kohti vaatama, mida äkki soovime rentida. Töö osas pole lood nii lillelised. Loodame rohkem kohapealsele suhtlusoskusele. Eks näis.

Käisime ühel õhtul oma uuel kohalikul sõbral külas, sinna jõudmine oli paras katsumus ning seiklus, kuid kohalejõudes selgus, et pingutused olid seda väärt. Lisasin ka hunniku videosi.

Hommikune koju minemine väärib ka mainimist - me sõitsime (ma ei kujuta ette kui vana) Volvoga, mille uksed ei käinud peaaegu lahtigi ja mis oli lihtsalt nii nii... vana. Ja meeldejääv.

Uut moodi sünnipäev

Sünnipäevahommik. Ärkan üles ning näen mingit punase markeriga kirjutatud kirja oma voodi kõrval, mis hakkab unisusest silme eest virvendama.

Meie armsatelt majutajatelt.

Ilm oli 9. septembril kõige ilusam, mis senini olnud on. Pidevalt soe ja päikesepaisteline, kuigi ilmateade lubas vihma ja külma. Sushi, Starbucks - kõik kohustuslik, mis kuulub ühe õige Melbourne'is veedetud päeva juurde. Paar vahuveini pudelit poest ja koju tagasi õhtuks valmistuma.

Küsimusele "Mida täna teha?" leiab siin alati vastuse. Inimesed on nii sõbralikud ja kutsuvad pea igapäev kuhugi endaga kaasa, kas siis peole või mingile üritusele või kuhu iganes. Kokkuvõttes on raskusi otsustamisega, millisele kutsele vastame ja millistele mitte.

Lõpuks leidsime, et kõige õigem oleks minna korterikaaslaste ja nende sõpradega mingile afterpartyle. Kohale jõudes selgus, et tegu on hip hopi peoga, kus noored neiud hunnikus keset tantsupõrandat juustega vehivad ja muid huvitavaid asju teevad. Õnneks olime sattunud õigesse seltskonda, keegi polnud poolt, et peaksime sinna kauemaks jääma. Järgmiseks jõudsime kohta nimega Next ja seal oli tunduvalt parem minu sünnipäeva tähistada. Laskumata detailidesse ütleks lihtsalt, et pidu oli vinge ja ma jäin oma sünnipäevaga 100% rahule. Aitäh muidugi ka kodustele, kes mind meeles pidasid ja õnnitlusi saatsid. :)

Seoses väljaskäimistega, meid kutsuti nädala keskel Melbourne'i couchsurferite kokkusaamisele ehk siis kohtusime paljude endasarnaste inimestega, kes reisides kohalike inimeste diivanitel elavad ja isegi reisijatele majutust pakuvad. Kokku saadi kohas nimega Sister Bella, mis asus väga väiksel, pimedal, kitsal kõrgete majade vahelisel tänaval (kui seda saab lausa tänavaks nimetada) ja tundus esialgu kahtlane, kuid kohale jõudes oli hoopis parem meeleolu. Me jäime päris palju hiljaks, sest korterikaaslane, kelle endaga kutsusime, sai meist valesti aru ning sõidutas meid Richmondi. Me loomulikult ei pidanud sinna minema ning kokkuvõttes veetsime seal umbes 20 sekundit, mis kujutas endast jooksmist tagasiminevale rongile. Aga siiski - me käisime Richmondis.

Sister Bella oli rohkem kohalike baar, sest ükski uustulnuk ei leiaks seda kohta üles. Üks parimaid omadusi, mis sellistel nurgatagustel baaridel on - nad on odavamad. Üleüldiselt on väljas käimine Melbourne'is ikka kõvasti kallim kui enamus kohtades Eestis. Keskmiselt maksab kokteil siin 17 dollarit ehk umbes 170 krooni. Ja mina arvasin Eestis olles, et 80 krooni kokteili eest on ülepakutud hind.

Minu sünnipäeval juhtus veel üks huvitav sündmus. Me kohtusime kahe eestlasega. Nad on mõlemad olnud Austraalias kaks aastat. Üks neist ehk tüdruk lahkus sel samal päeval, kuid teine ehk mees jääb siia lausa uue aastani, viimane tuli isegi mu sünnipäevapeole. Me saime nende käest palju kasulikku infot. Küsimusi oli lõputult ja vastused polnud just kõige ootuspärasemad. Saime soovitusi kuhu minna, millised farmid on talutavad, kus leiab paremini tööd, kus tasuks peatuda pikemalt jne jne jne. Põhiline, mida rõhutati, oli see, et algus on raske ja farmid veel raskemad. Ei midagi uut, lihtsalt vana uudise kinnitamine. Meile mõjus see veidi morjendavalt vast seepärast, et kõik sõbralikud austraalased süstisid meisse pidevalt positiivsust "Ah kindlasti saate hakkama" "Kindlasti on seal tööd" "Farmid on täitsa normaalsed" "Kindlasti on seal tore", aga siis kukutasid otsekohesed eestlased paljud väited ümber.

Lisaks oli ülimalt veider rääkida võõraste inimestega eesti keeles. Üks suuremaid ümberharjumusi seisnebki Eestisse tagasi jõudes vast selles, et me ei saa Eleriga enam omavahel "sala keeles" muljeid vahetada. Kahju on sellest, et Eestis tõesti inimesed nii palju tõsisemad ja ebasõbralikumad on. Nii siin kui Türgis (meie reisi jooksul) kui kõikides muudes kohtades, kus käinud oleme, on alati säravamad inimesed. Tutvused tekivad ülimalt lihtsalt. Koperdad kellelegi tänaval otsa, siis vabadatakse pikka aega, "Kuhu minemas olete? Ahhaa, tõesti? Soovite õhtul sinna tulla? Vahetaks numbreid?" Uskumatu. Nii harjumatu, et kui küsida kelleltki nõu või abi, siis inimesed unustavad kõik muu ja pühendavad end täielikult meie murede lahendamisele. Eriti on meil vedanud majutajatega. Nad joonistavad meile kaarte, kuidas kuhugi minna. Kirjutavad kõrvale kust ära pöörata, kaua trammiga sõita. Raskemate kohtade puhul tulevad ekstra meie pärast kesklinna, et me kindlasti vajaliku koha üles leiaks ja lähevad koju tagasi. On nõus ka kell 3 öösel ärkama, et meid lennujaama sõidutada. Ja siis veel usaldavad meid peaaegu, et pimesi, mis tegelikult pole kõige parem omadus. Näiteks praegu on kell pool 12 õhtul ja kõik on kodust ära sõitnud, kas vanematele külla vms. Meile anti kodu võtmed, lubati magada nende voodites, toodi veel lisa laptop, et ei peaks seda ühte pidevalt jagama, näidati mis kanal kuskil asub ja kõike muud taolist. Me lihtsalt ei oska kuidagi neid ära tänada sellise külalislahkuse eest. Tegime paar päeva tagasi neile pannkooke, mis lõppes üsnagi naljakalt, kui poisid otsustasid raha peale kihla vedada, kui suure hunniku suudab üks neist suust sisse ajada ja mitme sekundiga ta selle ära mälub. Labane, kuid siiski väga naljakas, just see kuidas nad nii väikestele asjadele innukalt kaasa elavad.

Inimeste kohta tahaks öelda veel seda, et kõik on siin uskumatult sportlikult. Tänavapildis näeb tihti jooksjaid ja peaaegu mitte kunagi pakse inimesi. Ma olen Austraalias maksimaalselt kolme prisket inimest näinud. Üllatav, kuidas ühele rahvusele selline spordihimu omane on. Silm lausa puhkab, sest inimesed näevad tõesti head välja. Siinkohal peaks mainima ka seda, et meessoost inimesi on Austraalias (vähemalt Melbourne'is) palju palju rohkem.

Oh, nüüd tuli taaskord päris pikk sissekanne. Polnud ju saanud kaua kirjutada. Loodetavasti jõuan veel enne Brisbane'i minekut muljetada. Ostsime täna piletid ära ja lendame teisipäeva (14.09) varahommikul. Arvatavasti ööbime esialgu couchsurfingu kaudu kellegi juures ning hakkame koheselt töö- ja elukohti otsima. Ja veel seoses Birsbane'iga - on oodata kohtumisi paljude jäledate elukatega.

Eleri pidi enda nimeks panema Elisabeth, sest tema enda nimest ei suudeta aru saada.

Siin on sushi rullid palju suuremad ja palju odavamad.

Kevad

Kolisime eile uude kohta, ikka couchsurfingu kaudu. Kartsime sattuda hullemasse kohta, kuid läks hoopis vastupidiselt. Korter on suur, avar, meil on palju mugavam voodi ning palju lõbusamad korterikaaslased. Pesime siin isegi oma riideid pesumasinas, mis oli minu jaoks üsna hirmus kogemus, sest see masin tegi üsna omamoodi häält. Kuid jah, seltskond on super. Üks peamisi põhjuseid, miks otsustasime alles peale minu sünnipäeva ära sõita.

Melbourne on meil juba enamvähem selge, peamiselt city center. Kõige harjumatum on siiski vastupidine liiklus. Vaatan rahulikult paremale, "Hmm, kedagi ei tule" ja siis kuulen kuidas vasakult auto läheneb. Rääkimata autoga sõitmisest. Ees istumine on ikka väga veider, tahaks nagu rooli haarata, kuid ees on lage plats ja juht istub muhedalt "valel" pool. Ja sama lugu on eskalaatoritega. Nii ma aina koperdan valedel pooltel valede asjade otsa. Harjumisega läheb veel veidike aega.

Sattusime täna Chinatowni, kust saaks odavalt sushi materjali osta. Kuigi sushi on kohvikutes ka erakordselt odav. On muutunud lausa igapäevaseks harjumuseks võtta mõned sushi rullid ja alustada päeva. Ma ei tea kas 3-4 ajal söömist saab hommikusöögiks nimetada, aga esmane söömine see tavaliselt meil on.

Kus on palju sushit, seal on palju hiinlasi; kus on palju hiinlasi, seal erakordselt väikesed riided. XXXS, olete kohanud? Käisime täna esimest korda shopingu kohti avastamas ja ma tõepoolest pole nii väikeseid suuruseid näinud. USA 0-suurus jääb sellele ikka kõvasti alla. Niiet american dreamil on mille poole püüelda.

Sain täna oma esimese tööpakkumise. Valisin toidupoes puuviljaosakonnas õunu kui järsku ilmus mu kõrvale silutud patsiga ja Itaalia päritolu meenutava välimusega mees, pistis mulle mingi kaardi kätte ja lahkus külma olekuga. Kokkuvõttes sain kutse Austraalia modelliagentuuri.

Pilte pole ma palju teinud, sest siin sajab tihti ja ma ei hakka oma kaamerat välja vedama, kuid mõningaid hetki olen ikka jäädvustanud. Kusjuures, vikerkaar on siin tavaline nähtus, sest päike paistab väga tihti samal ajal kui sajab vihma. Temperatuur läheb ikka iga päevaga veidike soojemaks, imelik on juba jälle tunda, et käes on kevad.

Good morning Melbourne!

Olemegi kohal. Praeguseks hetkeks siis kaks päeva olnud. Muljed ja enesetunne lähevad üha paremaks. Esialgu tundsime ennast ikka päris halvasti. 17 tundi lendamist (+ 5 tundi vahepeatus) ja ajavahe, need muutsid meid mõlemaid esimeseks päevaks täielikeks zombideks. Ei mingeid emotsioone, lihtsalt tuima näoga eksisteerimine ja uue öö ootamine, et saaks ruttu magama minna. Täna oli palju parem, seiklesime linna peal ringi. Oleme saanud juba oma uued telefoninumbrid ja pangakontod ka tehtud. Ilma ühe Kanadast pärit tüdrukuta poleks hakkama saanud. Siin on kõik nii keeruline! Eestis lähed R-kioskisse ja ostad Simpeli kõnekaardi ning kogu lugu. Siinses telefonipoes pidime passe näitama ja ülikaua ootama + kui sim-kaardi sisse panime, siis pidime veel igasuguseid erinevaid asju aktiveerima ehk mitmel erineval numbril helistama ja koode sisestama. Rääkimata veel pangakaardi tegemisest. Ebanormaalselt keeruline.

Linn üleüldises pildis on suur, kuid mitte suurlinnalik. Kõrgeid hooneid on ka ja linna keskel isegi päris palju, kuid tänavapilt on rahulik ja väga kiiresti jõuab trammi/bussi/rongiga madalate majadega linnaosadesse. Siiski, kõik on minu jaoks veel liiga segane. Tänavad tunduvad nii sarnased. Me jõudsime tänase päeva jooksul päris palju kordi ära eksida ning taas avastada "Oot... selle maja eest me ju hakkasime liikuma ja... nüüd me oleme jälle siin." Lisaks siin on massiliselt hiinlasi. Ma teadsin, et neid on palju, aga et enamus? See pidi ka rohkem Melbourne'is olema. Ja veel, mida selle linna kohta on öeldud ja mis peab paika on see, et Melbourne on euroopalik (väidetavalt kõige euroopalikum Austraalias). Ilm on siin üsna sama, mis näiteks Tallinnas. Esimesel õhtul kui saabusime, oli šokeerivalt külm - 7 kraadi, aga see oli ka väga hilja. Täna oli umbes 16-17 ma pakuks, päike paistis ja samal ajal sadas vihma. Me loomulikult maandusime ka kõige külmemas linnas, mis Austraalias on. Mingit erilist tunnet, et "Oh, ma olengi Austraalias" pole veel tekkinud. Sellepärast muutsimegi Eleriga oma plaane. Otsime hetkel lennupileteid põhja, kus on päris soe ning uueks plaaniks on liikuda aeglaselt alla poole, mitte üles nagu algselt mõtlesime. Nii püsime pidevalt parajalt soojas kliimas ja näeme kõiki kohustuslikke kohti.

Esimene couchsurfingu kogemus on ka täitsa normaalne. Tulime ühe Beni juurde, kes võttis meid vastu koos oma tüdrukuga. Viimane on pärit Kanadast ning ta sõidab sinna kahe nädala pärast tagasi, sest tal saab aasta Austraalias täis. Enamvähem samamoodi nagu plaanime meie, reisis ta mööda Austraaliat ringi. Temast on palju abi olnud ja on edaspidigi, sest ta lubas anda meile kontakte, kelle kaudu saaksime võib-olla mitmetes linnades tööd leida.

Toit on siinkandis vähem ekstreemsem kui oli Türgis. Siiski viis Ben meid juba Vietnami restorani ja veel üks väga populaarne toit on siin sushi (arvatavasti hiinlaste tõttu). Hommikuks sööme mingeid kahtlaseid hommikuhelbeid või röstsaia moosiga. Täna hommikul toodi need meile lausa voodisse, kuid väga harjumatul kombel olid need tehtud nii moosi kui võiga.

Seoses vooditega, me ei maga just kõige mugavamas kohas - kaldus diivanil. Ehk ma ärkan eranditul iga hommik kange kaela või seljaga, mis on olnud mul kange alates lennureiside algusest + nende raskete kottide kandmine ei tee seda just paremaks. Ikka hädasti oleks massaži vaja.

Homme kolime siit välja ja lähme rohkem linna keskele järgmise CSeri juurde. Loodetavasti paraneb magamiskoha kvaliteet, kuid ega iseenesest ei saa millegi üle kurta. Meie praegune "kodu" on väga kena ja siin saab hästi süüa ning pesta. Täna, kui linnas ringi kondasime, valmistati meile šokolaadipudingu kook. Asi, mille üle kurta, oleks see, et esimesel hommikul tulid siia mingid Beni sõbrad filmima ja me pidime 10.30 hiljemalt kodust lahkuma ehk me ei saanud end välja magada. Täna magasin ma see eest 12 tundi järjest. Homme peame jällegi samamoodi maja tühjaks jätma poole üheteistkümneks. Niiet nagu ikka, siis igal asjal omad head ja vead.

Praeguseks siis kõik. Kuigi ma koguaeg mõtlesin, et tahaks sellest ja sellest kirjutada, siis siia jõudes ei tulnud enamus asjad meelde. Eks lisan kui meelde tuleb.

Qatar

Natuke kõhedad tervitused Dohast, kus on õhtu (sama aeg, mis Eestis) ja 35 kraadi. Olgu õnnistatud konditsioneeri leiutaja. Rass läks veelgi tumedamaks, mehed pole enam pealetükkivad ja sõbralikud vaid hirmuäratavad ja ebameeldivalt jõllitavad. Naised näevad välja nagu vikatimehed oma üleni kaetud ja mustades rüüdes. Järgmised 5 tundi ootavad meid nende keskel.

Lend oli väga mõnus. Hetkel ei tundugi järgmise lennu 13 tundi hirmuäratavad. Qatari lennufirma sobib tõesti top kolmandaks maailmas. Esiteks sain ma parimat lennuki toitu. Seal oli kana, mingi šokolaadi magustoit ja palju muud head. Ütleks, et sain lausa maitseelamuse. Pool teed siia jändasin ma endale playlisti tegemisega, mida lõpuks kuulata ei jõudnudki, kuid mul on 13 tundi aega seda taastada.

Järgmine sihtpunkt: Melbourne.

Kohale jõuame Eesti aja järgi 2. sept kell 13:30, Melbourne'i aja järgi 21:30.

Pildid Türgist, Istanbulist