Põhiline, mida küsitakse on ikka, et miks te lähete ja mida tegema hakkate. Vastus on tüüpiline - selleks, et saada eemale rusuvast kodumaa kliimast, hakata elama iseseisvalt, saada elukogemusi, näha maailma ja isiklikult tahtsin ka võtta vaba aasta õppimisest, millest mul rohkem kui küllalt sai. Mida tegema hakkame? Samuti ei midagi originaalset - eks näis, tööd. Oleksin väga rahul toitlustuses, ettekandja vms, kuid kui vaja saab mõned nädalad farmis ka hakkama, mis kõlab karmilt, kuid põnevalt. Nii palju siis sellest.
Reis algas sõiduga Riiga, kus me esimese öö veetsime. Ausaltöeldes olin meeldivalt üllatunud, sest mälestused Riia linnast olid palju koledamad. Ja hotell oli väga hea, arvatavasti viimane kvaliteetne eesoleva aasta jooksul.
Sõit Istanbuli möödus kiirelt, rahulikult magades. Kohale jõudes me enam polnud nii rahulikud. Olime jäänud kahekesi ning türgi mehed, isegi lennujaama töötajad, olid just täpselt sellised, nagu räägitakse. Kohe tuli keegi pakkuma, et saaksime soodsalt mingi autoga hotelli. Enne kui jõuad vastatagi, tehakse kõik sinu eest ära, see on igalpool nii. Juba tulid tumedat sorti mehed ja tassisid meie pagasit, suundudes liftide poole, millega jõudsime parklasse. Juhiks saime mingi türgi vanamehe, kes ühe noorema käest load võttis, meiega sõitis veel kahtlane brasiilane ning uksed läksid sõites automaatselt lukku, seest poolt avada ei saanud. Nice. Mitte, et ma jõudsin juba kõigele hirmsale mõelda kogu pika pika teekonna jooksul. Aknast avanes vaade liivasele ja üpriski inetule linnaosale kuni jõudsime kesklinna. Ja meid toodi kenasti hotelli ette ning kokkuvõttes saimegi soodsamalt. Veel üks asi, mida türklaste puhul tõdema pean - nad on üllatavalt ausad. Kui reisikaaslasega (Eleriga) ühele poemüüjale arusaamatuse pärast rohkem raha pakkusime, polnud müüja nõus seda vastu võtma. Selliseid asju on veel juhtunud. Ning kohanemine käis ka kiirelt. Esimesel väljaskäimise korral hoitsime kramplikult oma varandusest kinni, peitsime toas rahakotte, lukustasime pidevalt kohvreid, kuid nüüd võtame kõike palju rahulikumalt ega karda tumedaid kohalikke türklaseid.
Kohalikud on suured teenete osutajad. Arvatavasti sellepärast, et oleme kaks kena valget tüdrukut. Kui mõni meessoost isik oleks seltskonnas, ei elaks me praegu sviidis ja kulutaks arvatavasti mitu korda rohkem raha väljas käies. Tulles tagasi selle juurde, et enne kui jõuad millelegi vastata, tehakse kõik ära, siis eile juhtus samamoodi ühtede teiste turistidega. Nad tulid samasse välirestorani, kus lamasime meiegi padja hunnikus ning jäid peatuma (seda ei tohi teha, kui pole tõsist plaani sisse astuda! Neist ei saa lihtsalt enam lahti). Sekundiga oli nende juures töötaja, küsis, kas nad tahavad tulla, tegi paar plaksu, hüüdis "Šakaraaa!" ja viis ühesuguste särkidega (rääkimata nägudest) meest ruttasid kohale ning poole minutiga kerkis turistide ette uus padjala (teised kohad olid kinni). Kuidas sa siis ütled, et sorri, aga me ei tule?
Omaette raskus on läbida ka teatud tänavaid, mis on täidetud põhiliselt söögikohtadega. Meie järel tolkneb enamvähem 4-5 meest, kõik räägivad kui head söögid on just nende restoranis. Parimad kohad on siiski need, mis on ehedad ja kohalikud. Odavad ja palju maitsvamad, kui kõik muud. Täna maandusime peale kõhklusi väikesesse umberikuna näivasse putkasse, kus tellisime kebabi. Ei näinud väga hügieeniline ja puhas välja. Käega ajasime kärbsed pingilt ära ning jäime oma toitu ootama. Umbes kahe või kolme meetri kaugusel vuhisesid eriti kiired trammid mööda. Laes oli rasvast määrdunud puhur ning eelmise sajandi telekas. Ja kebab oli lihtsalt võrratult hea! Maksis üks liir ehk umbes 8-9 krooni.
Üks huvitav harjumus, mida restoranitöötajad teevad - nad kastavad asfaltit. Arvatavasti mingil puhastuse eesmärgil, kuid natuke ebameeldiv on see, et kõndida on libe. Ülidselt poleks ma arvanud, et need esialgu hirmsad tänavad nii ruttu koduseks ja turvaliseks muutuvad. Päris palju tuttavaid nägusid ja omad kohalikud sõbrad isegi tekkinud. Veel väike üllatav moment minu jaoks oli see, et türgi mehed pole üldse nii jubedad, nagu ma olen arvanud (ema, sa ei pea nüüd arvama, et kavatsen abielluda). Tegelikult on täitsa paljud näost päris kenad, lihtsalt nende olek ja pealetükkiv iseloom muudavad asja halvemaks.
Oma hotellis oleme kahekesi nagu kaks natuke rumalat euroopa tšikki, kes esimesel hommikul suurte silmadega söögisaalis seisid ja avastasid, et oih, söömine lõppes juba tund aega tagasi. Siis ei leidnud me silti "Please do not disturb" ja meisterdasime selle ise. Koristaja sai kindlasti hästi naerda. Kui me tagasi jõudsime oma päevastelt käimistelt, oli meie handmade sildike asendatud õigega. Lisaks iga küsimuse korral võtame telefoni ja helistame. Esimene küsimus oli näiteks, et mis on wifi kood, mees vastas, et ta olevat meile just seletanud ning kordas koodi. Me muidugi ei viitsinud varem tema türgiaktsendilisse juttu süveneda.
Kui eile oli rohkem oma kandis ringi käimise päev, siis täna olime ka tõelised turistid, kes pildistasid ja ostsid kalleid pileteid, et minna sultanite paleesse. Tegelikult on siinne kultuur vinge. Uskumatu millist käsitööd on inimesed viitsinud teha. Veel käisime kahel korral kohalike palvehoonetes, nii päeval kui ka õhtul. Koht, kus pead olema paljajalu ning pea, õlad ja jalad kaetuna.
Üleüldises pildis olen ma oodatumast rohkem rahul selle kohaga! Eriti jumalikud on kohalikud puuviljad, mida Eestis ei saa ühelgi aastaajal. Väga küpsenud ja värsked. Mõlemal päeval oleme ostnud ühe suure silla pealt meie silme all pressitud apelsinimahla, mis maksab samuti 1 liir. Täna soetasime endale ka mingid uut laadi puuviljad, mille inglise keelne nimetus on fig. Väietavalt türgi Viagra. Noh, siis me seda veel ei teadnud, kui ostsime. Välja näevad nagu peenikese otsaga ploomid, aga seest on hoopis teistsugused. Müüja üritas seda mulle oma mustade kätega suhu suruda, aga nii ekstreemne ma ka veel pole.
Praeguseks siis kõik. Meil on siin kell 23:40 nagu Eestiski, ajavahet pole. Lähme vast taas alla restorani tasuta kokteile jooma. Eile kui alla jõudsime ja hunnik mehi meid kõik enda erinevatesse restoranidesse kutsusid, ei pannud me ise tähelegi, et maanudsime enda hotelli kõige suurtemate konkurentide juurde.
Tahtsin pilte ka laadida, aga siin on selleks liiga halb interneti ühendus ehk need saabuvad hiljem.
