Jõulukuu

Päike lõõmab, väljas on palav, ma kannan lühikesi pükse ja õhukest särki ning käes on jõuluaeg? Ausaltöeldes on jõulutundest asi kaugel. Jah, ka siin riputatakse igalepoole kaunistusi, mõndadel on peas päkapikumütsid ja siseruumidesse tassiti väiksed palmid, mis nüüd säravat karda kannavad, kuid see pole ikka see. Enamus inimesi siin pole mitte kunagi lund näinud. Kui eelmisel nädalal üle kahe aasta vihma sadas, oli kuulda rõõmuhõiskeid ja inimeste erakordset ekstaasi. Kuid tegelikult ma ei kurda, et jõulutunnet pole, sest niiviisi on kergem olla jõulude ajal kodust eemal.

Reedel sai maha peetud üks korralik rannapidu, sest kaks Šoti tüdrukut lahkusid. Ja täna lahkub veel kaks sakslast ning järgmise nädala jooksul lahkub neid veel ja veel. Inimesed pakivad asju ning meie teed lähevad eri suundadesse. Need hetked on reisimisel alati kõige raskemad. On kodused, kelle juurde saab alati tagasi minna, kuid on reisi ajal kohatud inimesed, keda me arvatavasti enam kunagi ei näe. Ja eriti veel, kui nende inimestega kaks kuud koos töötada ja põhimõtteliselt elada, siis tundub imelik öelda ühel hetkel lihtsalt “headaega, oli tore”. Kõik need hommikud, mil sai koristamise ajal nii palju klatšitud, kellegi šokolaadi söödud, üksteist voolikuga pritsitud või kiired õhtud baaris, mil kõik tüdrukud peavad töötama ühtse tiimina või õhtud peale baari, mida võiks aina uuesti ja uuesti meenutada... Ja siis me lihtsalt lähme eri teid, peamiselt sõnadega “Kui sa peaksid kunagi sinna sattuma, siis...” aga kes meist satub ja mida elu tegelikult toob?

Vahepeal oli viperlusi, kuid nüüd tunnen end jälle hästi. Täna, kui ühele inimesele järjekordselt hüvasti ütlesin, mõtlesin samal ajal, et ma võin isegi hakata seda kohta siin igatsema. Kuigi kirumist on palju, kui kolm ööd järjest vaid paar tundi magada on saadud ning terve päev täis tegemisi ootab ees. Siiski, on ju olnud nii palju vägevaid sündmusi.

Eile külastas meid taas mingi bänd, kellest ma midagi ei teadnud. Baaris käis tõeline pralle ja üle pika aja oli väga väga kiire, kuid mulle meeldis see. Inimesed olid švipsis, lõbusas meeleolus ning baaris töötamine oli rohkem lõbu. Kogu baar tantsib ja laulab teadatuntud laule, mõni klient soovib, et teda veega pritsitaks, sest tal on palav ehk üldpildis - heas mõttes hullumaja.

Täna on esimene advent. Ilusat jõuluaega, kodused!

Exmouth, Coral Bay

Uskumatul kombel saime 4 päeva töölt vabaks ning see, mis meid ootas, oli veelgi uskumatum. Ei oska muud öelda, kui et imeline, mida India ookeanil ja Austraalia mandril pakkuda on. Nii hea tunne oli asjad kokku pakkida, need autosse visata ning end koduselt kahekesi tagaistmel sisse seada. Varuks oli ostetud igasuguseid maitseelamusi, sest ees ootas 5-6 tundi sõitu. Keset kuuma kõrbe, kohates metsikuid kängurusid, lehmi, kitsi, lambaid. Peatusime kõige üksikumates ja õudufilmimaigulistes bensujaamades. Ainult meie auto keset kõrbe asuval teel, mis oli pulksirge ning nii pikk, kuni silmapiir ulatus. Sõitsime päikesepaistes, loojangus ja pimeduses. Jõudsimegi kohale. Tekkis tüüpilise puhkuse tunne, kui saabud kottidega ilusa hotelli fuajeesse, mille ees on valgustatud palmid. Vahe oli selles, et ratastepõrin oli asendunud ühe õige backpackeri seljakoti lohisemisega maas. Saime siis tuppa, mis pani mind üle pika aja tundma, et olen inimene. Meie oma dušš, oma köök, pehme ja suur voodi... Oi kui ammu pole neid asju kohanud. See hotell oli niisamagi üks parimatest, kuhu sattunud olen. Kuna me polnud ainult kahekesi, siis hotellitoa asemel seadsime end sisse väiksesse majja. Väljast nägi too hotell välja nagu pisike ilus küla. Õhtu polnud kaugeltki veel läbi. Läksime Exmouthi kohalikku baari, mida ei anna meie omaga võrreldagi. Oli huvitav olla teisel pool letti ja teha omi tellimusi.

Kõige toredamad hetked värvikate õhtute juures on ikka need, kui inimesed muutuvad näljaseks ning on söögi nimel valmis kõike tegema. Saabusime ühel hetkel tagasi hotelli, avastasime sleepwalkeri menüü, võtsime telefoni ja tegime tellimuse "Kogu menüü palun." Telefonis vastati, et küüslauguleiba kahjuks pole. "Heaküll, aga kõik ülejäänud asjad." Nii käidi meie ukse taga mitu korda kandikute viisi süüa tuppa toomas.

Hommikul võttis meid vastu päikesepaiste, äratav mullivann ning rahulikud toimetused, sest oli aeg avastada teisigi kohti. Nii sõitsime läbi mitmeid randu, rahvusparke ja kõrgeid mägesid. Rannad olid lihtsalt imelised! Helehelesinine vesi, täiesti valge liiv, tõeline paradiis. Sõime värskeid puuvilju, kookoseid, snorgeldasime ja avastasime korallimaailma ehk tundsime elust mõnu. Tühjade kõhtude täitmiseks otsustasime ise õhtuks sushit teha, mis oli lihtsalt ideaalne nautimaks seda meie hotelli terrassil, loojuva päikese kõrval.

Hotellis oli ülimalt kena baar-restoran, kus avastasime kokteilimenüü, ahhetasime oma kümme minutit, kui isuäratavad need ikka tundusid ning otsustasime siis kogu menüü algusest lõpuni ette võtta. Kuna jätsime Eleriga vist kelneripoisile hea mulje, jõudsid ka mitmed tasuta joogid meie lauale. Minu lemmik oli Banana Rama. See on piisav põhjus, et sinna tagasi minna. Ka inimesed muutsid sealse olemise eriti mõnusaks. Sama kelneripoiss istus peale tööpäeva meie seltskonda ja nii võis alata pikk jutuajamine housekeepingust ja hingetu naermine, kuidas koristades ikka üht või teist asja näiliselt ilusaks saab teha.

Mis toredaid asju võib juhtuda peale kokteilimenüü läbi proovimist. Miks mitte kiskuda riided seljast ja teha üks pesuväel hüpe basseini. Seejärel joosta ka ookeanisse ning siis vedeleda hommikutundideni mullivannis.

Uus päev, uued seiklused. Meid ootas Coral Bay. Väike killuke paradiisi Austraalia läänerannikul. Palmid ja rannabaarid, kalarestoranid ja basseinid. Lumivalge liiv, oma 50 meetrit põlvini kristallselget vett ning seejärel järsk sügavus, mis peidab endas imeilusaid koralle ja veeelu. Snorgeldasime vahepeal nii kaugele, et rannas asuvat jahti oli vaevu näha. Selle tegevusega ma unustasin kõik muu, aina järgnesin hiigel kilpkonnadele ja veel ilusamatele värvidele, mis ees särasid. Minu tippsündmuseks jäi ikka see, kui otsustasin, et hakkan hiigelkilpkonna jälitama ja teda ka peaaegu puudutasin, aga siis otsustasin ikka, et äkki häirin ja parem tiirlen niisama tema ümber. Sukeldusime veel korallide vahele ja leidsime igasuguseid huvitava väljanägemisega kalakesi. Väietavalt elavad seal haid ja delfiinid, kuid samuti väidetavalt pole keegi seal kunagi haide söödaks saanud, seega võisin end vast turvaliselt tunda.

Meie õhtud pole mitte kunagi igavad. Otsustasime ühe öö veeta backpackeris, mis oli siis minu esimene kogemus. Hoopis teine seltskond, õhkkond ja elu, kui meie imeilusas Exmouthi hotellis. Kui pudel veini oli ära lahendatud, hakkasid sündima taaskord üha põnevamad ideed. Kuidas saada madratsid randa? Meil oli plaan seal ööbida. Niisiis olime teisel korrusel, retseptsioonist madratsitega välja minna poleks arvatavasti lubatud, seega oli vaja nuputada viis, kuidas akentelt võred eest saada ning madratsid alla visata. Palju tegemist, palju nalja. Lõpuks saime oma madratsid (ja linad!) randa. Täiendasime pudelivarusid ja nautisime tähti, mis tund tunni järel meid aina rohkem uinutasid kuni täielikult magasime. Ärkasin mingi kõva kohina peale. Avasin silmad ja kargasin sekundiga püsti, sest meie poole uhas suur laine. Olime täiesti unustanud tõusu ja mõõna. Nii siis jõudsime hommikuks ikkagi tubadesse. Kuidas madratsid selleks hetkeks kuivana voodites olid? Ei oska öelda...

Olid meeldejäävad 4 päeva! Nüüd veel mõni nädal jäänud ja siis juba tempoka eluviisiga Sydney ootab meid. Maakad saavad varsti taas linna.

PALJU ÕNNE! Oli Eleri sünnipäev.

Tervitused saunast!

Loen aina kirju, kuidas Eestis lund sajab ega jõua ka konditsioneeri kõrval istudes õhku ära ahmida. On saabunud 45 kraadi. See on ühe põhjamaalase jaoks päris ekstreemne. Minu igapäevased jooksmised jäävad aina hilisemate tundide peale, sest päevase päikesega on võimalik ka lihtsalt istudes kokku kukkuda. Olen siiski ka teinud täielikke eneseületusi ning otsustanud lõõmava päikese all väikse sörgi teha. Kui vee pudel ja muusika on kaasas, siis saab tehtud küll. Minumeelest ei saa seda enam higistamiseks nimetada, mis minu kehaga toimub. Rohkem nagu ujumas käimine, ainult maismaal. Eelmisel korral jäin oma tegutsemistega viimasele minutile, töö alguseni oli aega 15 minutit, ma jõudsin lõõtsutades ja läbimärjana dušširuumi, keerasin külma kraani lahti... Dušš tegi vaid imelikku häält. Vett polnud. Keerasin kuuma, ikka polnud. Olin end juba paljaks koorinud, mis tähendas, et jooksin rätiku väel retseptsiooni. "Vesi tuleb tagasi kell 5." Ahnii, mul hakkab siis töö. Olin juba täiesti lootusetus olukorras, kuni üks noormees, kes esialgu minu olukorda väga naljakaks pidas, ütles, et miks ma basseini ei hüppa. Olin täiesti unustanud, et elan ju kohas, kus on bassein. Niisiis kiire hüpe vette ja tormates tööle. Hakkama sain.

Tundub, et jooksmine on üks põnevamaid tegevusi, mida siin harrastada saab. Ühel õhtul, kui väljas täiesti pime oli, jooksin oma tavapärast rada ning nägin silma nurgast kuidas üks kuivanud põõsakuhi liikus. Jooksin edasi, võib-olla oli mõni väike loom või uss vms, mis mind enam ei puudutanud. Järgmisel hetkel nägin endaga paralleelselt suurt kängurut hüppamas. Ta vist arvas, et ma ajan teda taga. Nii siis otsustas ta olla kaval ning minu eest risti hüpates põgeneda. Vahva jooks oli.

Laadisin taaskord omajagu pilte ja videosi arvutisse. Enjoy!

Meie baar, kus töötame. Pildil olen tagaplaanil ja videos vist vaid üks sekund kuulub mulle, seega suurt rolli pole.

Point Samson

Kui keegi tähele paneb, siis pildil on kängurud, tegelikult lausa kolm. Kõikvõimsal iphoneil pole zoomi, haha.

Kui pilt poleks nii udune, siis näeks ka seda, et too mees oli see sama, kes mind veristes räbalates ehmatas, kaks korda. Halloweeni udune open bar.

Põhimõtteliselt ainus pilt, mille siiani hotellist teinud oleme.

Ma pean ära mainima, et meie sõbra vunts on kihlveo tõttu.